Hanne koputas mu toa uksele kell 9. Ta ei saanud magada. See tähendas, et ma pidin üles tõusma. Näitasin talle oma IKKE SANT norra raamatut ja sain sedasi lesimispikendust. Ma olen täitsa kaval, ikke sant. Sõime koos hommikust. Mustsõstrajogurt tavalise kellogsiga. Mulle ei maitsenud mustsõstrajogurt. Jäätise sõime ka. Jäätis oli hea. Vaatasime telerit. Päris pikalt. Erinevaid showsid. Alustasime kahe multikaga. Üks neist oli batman. See oli esimene kord, kui ma batmani või muud sellist superman multikat nägin. Väga haarav oli, tuleb tunnistada.

Pärast vaatasime kaht erinevat noorteprogrammi(surfamisest ja mereneitsitest). Siis lugesime ajalehte ja varsti läksime juba kodust ära.

Võtsime rongi Skisse pool 11. Esimese asjana otsisime –Nille poe üles. Ma tahtsin endale norra lippu. Sain ka selle. Odavalt ja koos selle pulgaga, mille külge see pannakse. Mul oli plaanis seejärel kohe rong tagasi võtta...aga ma ei raatsinud. Istusime hoopis kohvikusse. Hanne tegi mulle latte välja ja me rääkisime juttu ja juttu kuni mul järgmine rongiaeg tuli. Ma ei raatsinud seda ka võtta. Tegime hoopis shoppingut. Ostsin Martinile kingituse mänguasjapoest. Endale ostsin kleidi Indiskast. See oli kleit, mis ütles: osta mind. Ma pole juba ammu niiviisi tundnud. Et mingi riideese ütleks mulle, et ma pean teda omamama. Päris lahe oli. Filosofeerisin veel natuke moeteemal ja avastasin, et see on mulle ikks üks oluline teema endiselt.

Vaatasime veel mõnes poes ringi. Hanne otsis endale paaniliselt midagi. See oli koguaeg ju tema, kes shoppama tuli...ja see olin ju alati mina, kes midagi lõpuks ostis.

Ma keelasin endal rohkem osta ja võtsin järgmise rongi koju. Poole kolmeaeg jõudsin Åsi. Käisin Kiwist läbi. Ostsin Smashi. See on üks lahe värk. Krõpsud šokolaadiga. Live ütles mulle juba päris aasta alguses, et ma pean seda kindlasti proovima. Ma polnud seda teinud enne tänast. Täitsa huvitav oli.

Kodus vaatasin natuke telerit ja puhkasin jalgu. Noortesaated ja Ugly Betty. Sõin ka natuke. Sepikut kreemjuustuga. Mõtlesin sepikut lõigates, et hehe HADET!. Seejärel hakkasin pakkima/koristama. Jõudsin valmis kella viieks kuskil. Võtsin dušši. Inger tuli koju selle ajal. Ta oli söögiga peaaegu valmis, kui ma duššiga valmis sain. Istusin natuke ta seltsis ja rääkisin niisama. Lõpuks (päev enne minekut) küsisin talt, kas see on okei, et Kaari oma suusakoti neile annab. See oli bare hyggelig. Sõime kahekesi – Arne oli mingi töökaaslase lõpupeol. Kreeka taco. Tegelik nimi oli kreeka wrap, aga ma ristisin selle tacoks. Inger oli ostnud mu lemmik tortillasid – neid kollaseid, mis ma ükskord Mariaga ka sõin. Livele ega Mariale need ei meeldinud, mina vastupidi armastasin neid. Norra tacost erines kreeka taco sisu poolest – natuke. Liha ja selle maitseained olid samad. Seened olid. Seda norra tacos ei ole. (Seened olid head muideks.) Üks köögivili, mille nime ma ei mäleta, mis meenutab kurki, ja mis on piiphea, oli ka..mida tavaliselt ei ole. Muidu oli sama...ojaa. Salsat ei olnud. Ainult hapukoore värk. Ülimaitsev igaljuhul!!

Peale sööki vaatasime Simpsoneid ja lugesime ajalehti. Østlandsbladis oli suur artikkel Follo Futura ja Galleri Texase tülist. Livist ja Ida isast ja kahest veel oli ilus pilt ja värki. Lugesin selle läbi. Mõlemad süüdistavad üksteist ja siuke huvitav värk on. Ma olen täitsa põnevil, mis sellest saab. Inger ütleb, et ta tahaks alla anda ja millegi uuega alustada. Näiteks poega. Või näiteks on nad rääkinud bed&breakfasti kohast. See oleks huvitav, minu arust. Igaljuhul jah,ma olen põnevil.

Õhtul võtsimegi väikese ringi Texasesse. See on avatud, kui Ingeri-seltskond seda juhib. Mul oli suur isu porgandikoogi peale ja ma tahtsin hadet Texasele ka öelda. Jõime kohvi, vaatasime natuke poes ringi ja sõime porgandikooki ja tulime koju tagasi.

Istusime all ja vaatasime natuke kaarti, ajasime juttu. Arne tuli kümne aeg koju. Vaatasime jalgpalli kõik koos. Venemaa-Hispaania. Hispaania lõi kolm väravat ja sai finaali. See on nii ruttu läinud. Juba finaal?

rääkisin kunagi hannele, et mul on veel colosseumis käimata. leppisime kokku siis date tänaseks. saime oslos kokku. sõitsime t-banega üles majorstuasse ja läksime kinno. vaatasime 27 dresses. see oli kehv film, aga samas ma täpselt midagi nii nõmedat vajasingi. sellist rahustavad. meelt lahutavat. enne kino jõime õues välikohvikus õunamahla. ilus ilm oli. päike paistis ja tore oli.

film läbi, liikusime peppesse. tegime viimase thai chickeni. see oli hea. seda hakkan ma igatsema! veensin hanne enda juurde ööseks tulema.

istusime veel texases ja nostalgitsesime.

selline imelik on olla koguaeg...

Kella seitsmeks läksin Ida juurde. Sain Mareni ja Idaga Rustad ringtee juures kokku. Vihma sadas ja nad olid läbimärjad. Mul oli vihmavari. Ida juures vaatasin Mina ja Jane pilte. Pärast istusime keldris. Laulsime Sigstari ja ajasime juttu. Jane laulis põhiliselt. Maren ka palju. Ma laulsin kaks laulu. Olin kohutav, hehe. Idal oli üks lahe lauamäng, mida me mängisime kõik kordamööda. Ma olin kõige osavam. See oli nii, et pidi nuppe üle tõstma kuni ainult üks järele jäi. Lõpuks vaatasime filme, mida Ida teinud oli ja üht ämblikufilmi ameerikast. Suht põnev oli. Ida ja Maren kirjutasid mu raamatusse ja joonistasid mind ja me tulime ära ja saime sõitu Mina emalt Ida isa juurde, kus ütlesime tsau ja kurb oli. Tulin jala koju. Nüüd on nii mõttetu olla. Ma arvan, et kõige olulisem selle aasta jooksul oligi see, et ma õppisin tundma mõistet sõprus..et mida see tähendab ja kust see tuleb. Neli päeva on veel norras järel. Põhimõtteliselt tunnen aga, et see on nüüd läbi. Kõik olid täna Ida juures. Maren, Ida, Jane, Mina ja mina. See oli viimane kord, kui ma neid nägin. Nad kõik sõidavad homme maailma ja mina jään siia maha. Live sõitis ka ära täna Hove festivalile. Hanne on vaid siin veel..ja nüüd ma pakkin asju ja puhkan ja kardan tegelt kojutulekut..

Ma ärkasin kella kümne aeg. Inger valmistas ette hommikusööki. Ma ajasin Carmeni üles ja vaatasin telerit hommikusöögini. Hommikusöök oli suht jube. Mul oli paha olla ja kõht ei olnud tegelikult tühi, kuid ma tundsin, et ma pean sööma, et vältida küsimusi teemal, miks ma ei söö.

Peale söömist käis Carmen dušši all ja lõpuks lõpetasime me tema toas eilset pidu arutades. Tal oli tervisega kõik korras. Ma ka ei tundnud midagi, kui ma istusin, kuid kui ma püsti tõusin ja kõndima hakkasin...siis ei olnud enam nii mõnus.

Live uuris, kas me lähme Tusenfrydi. Me ütlesime ära. Ma oleks oksele hakanud nendel karusellidel. Live pakkus välja, et me läheks hoopis Oslosse. Läksimegi. Võtsime järgmise rongi. See oli Carmeni esimene kord korralikult Oslos käia. Vaatasime oopera juurde, käisime Karl Johanit, istusime Slottsparkenis Bisletti kebabiga ja tšekkisime kino. Midagi ei olnud ja me võtsime rongi tagasi koju..või mina ja Carmen tulime Skis maha, et kino seal ka tšekkida. Kinno mineku isu kadus aga ära ja me istusime hoopis kino kohikusse maha, jõime kohvi/kuuma šokolaadi ja ma sõin browniet,mis ei maitsenud hästi. Koju jõudsime kella üheksa aeg. Suurt midagi enam ei teinud.

kool sai täna läbi. sõime kooke (mida oli palju! enamus šokolaadikoogid. sara oli bollesid küpsetanud. need olid head). berit pidas kõne ja andis mulle kaardi mälestuseks, kus on peal dröbak. kõik nurisesid selle üle. pole kohane ju kinkida aasilapsele dröbaki kaarti! sain veel juustunoa. ilusa ja uhke. hõbedast. sellise päris-päris norra noa.

peale kooli sõtisin skisse. seal sain carmeniga kokku. ta tuli mulle külla. istusime ski storsenterisse kohvikusse maha. hanne oli ka. me hannega tutvustasime carmenile minu norra elu. tal oli päris lõbus.

õhtul oli minu ärasaatmispidu. alustasime ida juures. istusime natuke maas. uurisime, kus kõik on. jalutasime lõpuks mina juurde, et sealt siis tagasi aasgaards barneskole taha metsa peituda. olime seal terve õhtu ja öö. ma proovisin kõiki 'tolmuimeja' ütlema õpetada. keegi ei saanud eriti hakkama. tululuja. teine idee oli põdramaja. see oli veel hullema. nad surid naerukrampidesse lihtsalt ära, kui ma selle ära tõlkisin. see juhtus enne kui nad üldse seda ütlema jõudsid hakata.

kella kolmest jõudsime koju. hea oli oma voodisse magama heita.

Magasin kaua. Inglise keel jäi kindlasti ära. Päevikusse oli kirjutanud, et ühiskonda ka ei ole. Kui ma üles tõusin, vihma sadas. Olin juba peaaegu otsustanud, et ei, täna ka kooli ei lähe, kui järsku ilmus oma magamistoast välja Inger, kellel oli hommikul pea nii hullusti valutanud, et ta oli tööle helistanud ja öelnud, et ta tuleb hiljem. Ta sõidutas mind ka kooli. Ei pidanud vihmas minema ning see oligi põhjus mu ei-koolile-otsusele. Ei jõudnud päris kella 11 küll. Lasin prantsuse keele üle seega. Istusin koridoris meie laudade ääres ja ootasin rahvast. Hanne oli prantsuse keeles, seda ma teadsin. Helistasin Marenile. Maren oli kodus. Ei viitsinud kooli tulla kuna meil nii vähe tunde oli. Istusin edasi ja ootasin Hanne ära. Tundsin, et ma lihtsalt pean. Hanne tuli ja teatas, et meil ei olegi rohkem tunde. Käisime kunstiosakonnas. Hanne sai oma eksami tagasi (ta sai kuue! nagu mitte keegi ei ole aasta jooksul kuute saanud, mitte kordagi, ja ta sai eksamil kuue! see on hästi tehtud. ta töö oli seda väärt ka!) ja ma jätsin Anne Mettega hüvasti. Ta on armas. Ta oli väga tore õpetaja tegelikult...või mul on lihtsalt mingi nostalgia hetkel. Ma võtsin oma Firenze-pildid näituselt maha ja võtsin Hanne omad ka, sest ta ei tahtnud neid. Oleks peaaegu Mareni oma ka võtnud, aga jätsin sinna, sest võib-olla tal oli plaanis see homme ära tuua. Sealt edasi läksime Texasesse. Ma ostsin kohvi ja porandikooki. MA sain suure tüki! Mmm kui hea see oli! Hanne ostis salati. Ajasime juttu ja rääkisime eksamist ja värki kuni Hanne ema tuli. Siis ütlesime tsau. Hanne läks koju, ma Erik Johanseni. Ostsin väikese märkmiku, kuhu mu sõbrad saavad mulle ilusaid sõnu kirjutada. Kaks peaaegu paljast beebit on kaantel. Sellega peab vist midagi ette võtma.

Siis tulin koju. Käisin dušši all. Lasin natuke aege luhta. Torgeir tuli kella nelja aeg. Käis ka dušši all. Ma vaatasin siis telerit. Live oli ka minuga. Torgeir tuli dušši alt. Vaatasime Venner for livet valmis ja sõitsime siis Mossi. Live istus ees. Nad rääkisid terve tee midagi. Ma ei kuulnud täpselt ja tundsin end suht väljajäetuna,hehe. SMSisin Hanne ja Mareni ja Carmeniga hoopis.

Mossi jõudsime palju varem kui Inger ja teised. Alguses sõitsime natuke ringi, proovisime keldris asuvat itaalia restorani leida, mille asukohta Inger ei mäletanud. Ei õnnestunud eriti. Torgeir parkis auto ära ja me istusime niisama autos kuni teised tulid.

Restoran asus sellise koha peal keldris, et seda polnud autoteelt võimalik näha. Bad luck. Seal oli üldiselt väga mõnus, ainult natuke liiga hämar. Ma tellisin pasta gondoli vms. Pidi olema 3 erinevat sorti pastat tomatikastmes. Kelner tõi mulle mingi muu. Chrisile tõi ka. Chris ei märganudki,hehe. Ma vingusin natuke ja Live lahendas müsteeriumi, et minu ja Chrisi road on vahetuses ja ma sain oma erinevad pastasordid, mis olid väga head! Peale Firenzetripi olen ma suht vaimustuses itaalia toidust. Seal oli väga hea toit, kuid ma arvan, et suuresti mängib rolli ka see, et see reis oli nii fantastiline. Mul oli nii tore ja iga kord kui ma sellele mõtlen, ohkan nostalgiliselt. (Chrisi tellitu üle vingusin ma, sest seal olid suured lihatükid ja peekon ja ma olin septsiaalselt valinud kõige liha-vaesema roa.)

Väga mõnus oli seal. Meie pere oli, vanaema-isa, Chris ja Liv. Päris läksime vanaema-isa juurde. Vanaema oli oma head šokolaadikooki teinud ja me saime jäätist ja kohvi ja kingitusi. Mina sain oma aasta puhul, Live gümnaasiumi lõpetamise puhul, Torgeir ülikooli astumise puhul. Ma hakkasin nutma, kui vanaema kiidukõnet pidas. Mul oli väga tore nendega.

Tulime kella kümne aeg tulema. Torgeir sõidutas mind ja Livet koju. Vaatasime Livega filmi. HELP!. Biitlite film. Arne tuli selle poolepeal koju. Inger oli Livi juurde läinud. Ma läksin magama.

Magasin kaua jälle. Inglise keele fagdag jäi ära, sest õpetaja läks lapsepuhkusele reedel. Kooli läksin kuuendaks tunniks – ajalooks. Kõigepealt käisin kunstis oma asjade järel. Sain kõik ilusti kätte. Pakkisin kotti ära ja läksin õpikuid viima. Teel kohtasin Elit, kes istus me klassi ukse ees. Üksinda. Ma andsin talle oma kunstiasjad valvata. Teel raamatukokku kohtasin Idat ja Marenit. Maren tuli minuga kaasa õpikuid viima. Pärast istusime uuesti oma laua taha Ida juurde. Maren rääkis,et ta laseb ajaloo üle ja nad lähevad Jane juurde hoopis. Nad rääkisid mind ka kaasa. Ma tõin Eli juurest oma asjad, käisime Ida juures ta jalgratast toomas ja siis võtsime bussi Kroerisse. Jane juurde pidime kõndima. Ma olin seal ükskord varem vaid kõndinud – siis kui mul põlv katki oli ja pea natuke soe.

Jane maalis oma puukuur/garaazi ja me ei leidnud teda alguses üles. Vaatasime garaazi sisse ja majja ja igalepoole, kuid teda ei olnud kuskil. Ta ei vastanud me hüüetele ka. Lõpuks Maren pidi talle helistama. Ta oli puukuur/garaazi taga, kuulas muusikat.

Esimese asjana näitas ta meile kassipoegi. Need olid niiii armsad! Ma ei julgeud neid eriti puudtada, sest ma ei meeldinud neile. Siis vaatasime küülikupoegi. Selleks pidi pea puuri sisse pistma ja ma seda ei julgenud..ma ei teagi miks. Ida ja Maren vaatasid. Edasi läksime eeslite juurde. Ma ronisin uhkelt üle aia ja läksin natuke mäest alla ka...kuni avastasin, et me läksime eeslite juurde. Jooksin tagasi, sain kassi enda sülle samas kui teised eesleid paitasid. Ma kartsin eesleid ka. Mul hakkas iseenda üle täitsa häbi, kui argpüks ma olen.

Siis sõime natuke ja tegime autosõitu. Mängsime, et me oleme perekond. Jane, kes sõitis, oli isa, Ida oli ema, meie Mareniga lapsed. Maren oli poiss ja mina tüdruk. Mina olin oma vanemate lemmiklaps ja Maren vastupidi mitte. See oli niiiii lahe! Ma tundsin ennast väikese lapsena jälle,ja samas mitte ka, sest me sõitsime päriselt autoga. Me oleme ju ise ka väiksena istunud autos ja mänginud, et me sõidame (ma mäletan eriti hästi Allani autot). Nüüd me istusimegi autos, ja sõitsimegi ja mängisime perekonda ja värki. Mulle meeldivad Maren,Jane ja Ida nii väga! Nendega on niiii tore!

Pärast istusime Jane toas ja vaatasime filmi. Villmark. See oli igav. Jane keris edasi koguaeg, sest nii igav oli. Pärast mängisime Nitendot. Jane isa tuli ja pakkus Åsi küüti. Ma võtsin pakkumise vastu.

Kui me Åsi jõudsime hakkas vihma sadama. Kojujõudes olin läbimärg. Ma ei mäleta enam, mida ma tegin. Igaljuhul olin ma õnnelik, et mul on Maren,Jane ja Ida.

Koju jõudsin kella kaheksa aeg. Kõik sõid hommikust. Inger oli arvanud, et ma jõuan Oslosse kell kaheksa ja oli suht üllatunud mind nähes. Ma läksin voodisse ja magasin mõnusalt. Ärgates sõin hommikust, vaatasin telerit, panin pildid arvutisse, käisin dušši all ja muud sellist. Koristasin tuba ka natuke...ja midagi veel. Mul oli tegevust täitsa selleni kuni Inger koju tuli ja me kõik koos Live lõpetamisele sõitsime. Tal oli armas lõpetamine. Me istusime kõik pikkades laudades kooli sööklas;kõik segamini – lõpetajad, perekonnad,õpetajad. Laval käis programm. Mõned kõned, kiidukõned, laulu ja tantsu. Meie saime võileibu, kohvi ja kooki. Kõik kolmandad klassid kutsuti korra lavale, klassijuhataja luges ette nimed ja kõik lehvitasid korraks (Live häbeneb oma keha jubedalt – ta peitis ennast kahe sõbranna vahele ja kui teised kõik astusid korraks ette oma nime kuulates, jäi ta oma kahe sõbranna vahele ja ainult lehvitas...ja ta tõmbas neid sõbrannasid koguaeg enda ette..seda oli natuke kurb vaadata). Tavaliselt lõpus tänas klass õpetajat ja andis lilli ja kingitusi. Kõik oli nii loomulik ja sõbralik. Keegi ei pidanud reas istuma ja asi ei olnud nii ametlik kui eesti lõpetamised..ja mulle meeldis see. Mul oli koju tulles väga rõõmus ja heldunud meel.

Trondheim

Ma sõitsin Trondheimi rongiga, öösel. Magada ma ei saanud. Alguses ei tulnud õnd, lõpus oli nii ilus maastik, et ma ei raatsinud enam magada. Ma nägin lund. Korraks vaimutsusin ka, et olen juunikuus lund näinud... kuid siis tuli meelde, et see laul on juulikuust... javel.

Trondheimi jõudes olin ma väsinud. Kaari tulekuni oli viis tundi. Ma istusin terve selle aja rongijaamas. Magasin ja sõin natuke. Kaari tuli pool kaksteist. Leo tuli ka.

Esimese asjana otsisime hotelli üles;tšekkisime ennast sisse. Ma pabistasin natuke palju. Kõik läks okeilt. Panime kotid ära ja läksime jalutuskäigule. Vaatasime Nidarosdomenit seest ja väljast, jõime kohvi (või ainult mina jõin) ja tulime hotelli tagasi, magasime natuke, sõime mu kanrnevalibollesid, vaatasime telerit, läksime välja jälle. Tegime veel ühe tiiru linnas ja Leo läks rongiga koju Steinkjeri ning meie Kaariga vaatasime natuke veel linnas ringi.

Päeval olime kesklinnas ringi käinud ja natuke Bakkelandi väikeste puumajadega tänavatel ka. Nüüd panime teisele poole. Natukene ainult. Suht hilja oli eks. Õhtul hotellis nautisime voodi mugavusi ja telerit ja minu nonstopbollesid. Meil oli suht kena vaade aknast ka.

Järgmisel päeval olime suht varakult üleval. Läksime välja, et veel Trondheimi avastada. Ostsime ühest kioskist hommikusöögi ja sõime keskväljakul pinkidel. Üks ladina-ameeriklannast vanadaam tuli meilt raha küsima ja Kaari sai pahaseks ja me laskusime diipi vestlusesse(vaidlusesse) vaestest ladina-ameerika vanadaamidest kuni lollide venelasteni. Ma olin koguaeg kaitseja rollis ja sain sellega enda arust väga hästi aru. Kaari muidugi arvab enidselt, et ma olen lihtsalt mingi tähenärija. Hehe. See on ka armas. Mul on ikkagi õigus. Sealt liikusime edasi Nidarosdomeni juurde jälle. Tšekkisime teel Tarbekunstimuuseumi lahtioleku aegi ja tegime pilti vanadaamiga infopunkti juures(see oli kuju). Kaaril läks vasakule jälle. HEHE. Kiriku juures imetlesime pigem endid kui kirikut. Tegime pilte. Palju pilte. Ja jalutasime edasi mäest alla jõe poole, sinna kus me veel käinud ei olnud. Otsisime sireliõisi ja tegime kukerpalle ja pildistasime ja jalutasime kuni jõudsime välja sillani, mis viib Bakkelandi ja tuttav tee oli jälle käes. Selle silla nimi on Vana Linnasild, kuid seda kutsuti millekski muuks veel.. ma ei mäleta täpselt. Õnnesild või midagi sellist vist oli. Igaljuhul see teine nimi oli palju lahedam. Sealt sillalt avaneb ilus vaade Trondheimi kaile, Bryggenile. See Bryggen on palju vähemtuntud kui Bergeni oma, kuid minu arust palju lahedam. Jõe mõlemal kaldal on tihedalt üksteise kõrvale ja võimalikult veele lähedale ehitatud palju värvilisi puitmajakesi, kokku tuleb selline maagiline meeleolu. Soovitan kõigile haha. Bakkelandis avardasime ka oma piire - läksime natuke teises suunas ja vaatasime raamatupoodi sisse ja tulime tagasi vanasse kohta jalgrattalifti ja 7/11 juurde ja Kaari tahtis ilmtingimata pilti jalgrattaliftil. See on ainus maailmas. Ja Kaarisportlane vaimustus sellest eriti. Läksime tiiruga jälle kesklinna. Kaari võttis postkontori juures raha välja ja sai 1000-kroonilise ja me tegime kohe fotoshootingu selle rahanumbriga, sest see oli jube uhke tunne ja ainulaadne olukord ja hea võimalus ja nii edasi. Edasi jalutasime Tarbekunstimuuseumisse, kus oli jama, kuid hea, et ära käisime. Et nagu muuseum nimekirjast maha.

Siis ostsime McDonaldsist süüa. Kaaril tuli jube friikate isu ja ma andsin järele ja ostsin jäätist, mis reklaamil nägi nii hurmav välja, sain aga ühe paraja käki. Hästi ka ei maitsenud.

Siis tegime väikese lõunauinaku hotellis.

Õhtul käisime jalutamas. Arendasime edasi eile õhtust suunda ja läksime edasi sealt, kus pooleli jäi. Läksime üle silla ja jõe, mööda kirikust ja jõudsime lõpuks mereni välja. Istusime betoonäärele ühe tehase juurde. Seal oli äärmiselt õõgastav ja kole, minu arust. Kaarile väga meeldis. Mulle ei meeldinud. See tehas on ilmselt vana, selle kõrval oli väike elamurajoonike imetillukeste ja nunnude majadega (vanad tehasetöötajate elamud). Rajoonike oli iseenesest väga nunnu ja armas, kuid väga väike ja ega elu seisma ei jää ning sinna taha ja ümber ja igalepoole oli ehitatud massiliselt koledaid ja uudseid korterelamuid. See kõik kokku jättis ühe hoolimatu ja mõtlematu tegevuse mulje, mis ei mõjunud mulle üldse hästi. Kuid Kaari oli tore ja temaga saab nalja. Sest ta on nii tark, samal ajal kui ta on nii loll. Ja ta ei näe üldse. Ta arvas, et Munkholmi saar on laev. Sest ta ei näe. Nunnu eks. Meil oli igaljuhul väga mõnus ja tore koos.

Kesklinna tagasi jõudes me hotelli veel minna ei tahtnud. Tegime veel ühe tiirukese Bakkelandis, mis on meie arust väga nunnu ja ilus koht. Ostsime postmarke ja komme kioskist ja vaatasime, kuidas päevasest Trondheimist öine Trondheim saab.

Pühapäeva hommikul pidime vara ärkama. Hommikust ostsime jälle kioskist, teel rongijaama. Läksime rongijaama minnes tülli jälle, kuna ma olen paha sõnade- ja tähenärija. Rongijaama jõudsime natuke vara. Leo jõudis enne kohale kui Kaari minema läks. Ma magasin ja olin väsinud. Siis tuli Tonje ka ja Kaari läks minema ja me(Tonje, mina ja Leo) läksime Munkholmi mineva laeva sadamasse, kus saime veel kokku Nora, Astri ja tema poisiga. Korraks käis Vladimir ka seal ja valetas meile hambaarstist ning jäi tulemata. Me sõitsime Munkholmi, piknikutasime ja ajasime niisama lolli juttu. Kella kolmeks tulime linna tagasi. Vihma sadas ja ma jäin üksinda. Mulle väga meeldis see. Leo ajas mind närvi ja nende teistega ei leidnud ma kuidagi ühist juttu üles.

Ma sain oma aja kella 23ni ilusti sisustatud. Alguses, kui vihma sadas, olin poodides. Vaatasin niisama ringi ja ostsin mõned raamatud. Seejärel käisin jalutamas. Nidarosdomeni juures ja veelkord Bakkelandis ja natuke veel kõrgemal sealt, vee ääres ja kesklinnas. Tegin pilte ja mõtlesin. Kesklinna jõudes istusin keskväljakule ja lugesin raamatu läbi (Saabye „Maskerblomstfamilie”) ja ostsin calzonet kana ja juustuga. Õhtul, kui külmaks läks, istusin rongijaamas ja sirvisin oma uusi raamatuid (Erlend Loe) ning lugesin ajakirja Inside, mille olin just ostnud R-kioskist. Rongis sain parema koha kui eelmine kord, lugesin natuke raamatut ja jäin magama.

Ma ei pea eksamit tegema. Sellest kõrvale hiilimisega oli üks suur jama, mis lõpuks lahenes. Ma oleks pidanud kella üheksaks kooli minema, et söökla seinalt vaadata, et ma „tulin üles” design og arkitekturis ja koju tagasi tulema. Ma ei viitsinud. Ma teadsin juba ette eks, et ma design og arkitekturi sain. Magasin hoopis üheksani. Helistasin emmele ja rääksime koju tulemisest.

Terve päeva olen kodus ringi luuserdanud, kuid koguaeg asjalikke asju teinud. Korra käisin jalgrattaga poes ja ostsin Non Stoppe, et bollereid küpsetada. Peale selle olen asju pakkinud (sest Liina läheb jälle reisima), muusikat uuendanud (ma sain Mari laulud nüüd ära kustutada ja nende asemel enda omad panna, kuid enda vanad laulud on nüüd need „kinnised”. FAEN!), tuba koristanud (ma teen koguaeg niimoodi poolikult: panen asjad oma kohale ja need liiguvad ju koguaeg...nii et ma pean koguaeg koristama), bollereid küpsetanud, blogi kirjutanud, asju sorteerinud, ripsmeid värvinud, pakkinud koju minekuks... ja nüüd lähen kohe-kohe dušši alla. Kell pool kümme võtan rongi Åsist Oslosse. Sealt istun ümber Trondheimi rongile ja homme hommikul kell 7 olen ma Trondheimis! Natuke jube. Esimest korda reisin ma täiesti ilma täiskasvanuteta. Nüüd peab ise täiskasvanud olema... õõh.

Kella üheksaks pidin kooli minema. Pidin sööklasse minema, et näha kas ma olen eksamile „üles tulnud”. Å komme opp i noe. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida. Sõnaraamatus sellest väljendist ka midagi ei seisa. „Üles tulema milleski” on otsetõlge. Ma kasutan seda, sest ma ei tea, kuidas õige öelda on. See tähendab põhimõtteliselt, et on erinevad eksamid ja erinevad inimesed. Erinevad inimesed saavad erinevad eksamid, mida nad sooritama peavad. Näiteks meil on valida ajaloo, geograafia ja kunsti vahel. Suvalised 5 inimest mu klassist saavad ajaloo, järgmised 5 geograafia ja ülejäänud kunsti. Need esimesed viis ütlevad, et nad „tulid üles” ajaloos, teised 5 „tulid üles” geograafias ja ülejäänud „tulid üles” kunstis. Ma ei tulnud „täna üles”. See tähendab, et ma „tulen üles” design og arkitekturis. Täna said oma eksamist teada 7 inimest minu klassist. Kõik visuelle kunstfag. Teised saavad teada homme. Paljud juba teavad (sh mina), sest homme on ainult kaks ainet: trykk og foto ja design og arkitektur. Minul ja mõnel teisel ei ole trykk og foto ainet, seega me kõik saame design og arkitekturi. Igaljuhul, meie ennustused ja kaalutlused läksid täide. Kui meist keegi 12. juuni pärastlõunal end kirjaliku eksami nimekirjast ei leidnud, läksid jutud lahti, et on tõenäoline, et me kõik „tuleme üles” kunstis kuna me oleme ju kunstiklass. Näed nüüd. Nii juhtuski.

Need seitse inimest läksid oma eksamit sooritama, teistel oli tavaline koolipäev edasi. Minul algas see inglise keelega. Ootasime õpetajat kaua. Ta tuli lõpuks kohvikoogiga. Sõime kooki ja rääkisime tuleviku plaanidest. Ühiskonnas rääkisime ka tulevikust. Arutasime eksamist ja arvutasime välja kui suur protsent on trykk ja foto-õpilastel selles „üles tulla”. Arutasime, mida me järgmisel reedel(viimane koolipäev) teeme. Mpho tahab, et ma kõne peaksin. NEEEEEEEEEI

Marenil said tunnid sellega läbi. Mul oleks olnud veel prantsuse keel. Prantsuse keel võrdub kõva töö, mis võrdub Liina ei suuda. Lasin selle üle jälle. Tulime hoopis Mareni, Jane ja Idaga minu juurde. Sõime jäätist ja tegime nalja. Jane ja Ida pidid midttime lõpuks kooli tagasi minema. Maren võttis siis bussi koju. Ma koristasn tuba ja õmblesin pükse.

Täna algas Ås Mart’n. See on mingi laadamoodi asi. Me sõime selle puhul väljas. Texases. Ma sõin tuunikala salatit. Inger ostis mulle suveniiri. Külmkapimagnetite komplekti. 500 magnetit. Kõigil üks norrakeelne sõna peal. Lahe eks?!

Peale söömist laenutasime Livega filmi. Vaatasime seda pärast kodus. Kõik ta sõbrad tulid ka. Blueberry Nights. See oli üks mõttetu, kuid ilus film. See mõttetus jõuab kohale alles siis kui see läbi saab. Ilus on ta koguaeg. Lahedad võttenurgad olid.

Ma magan viimasel ajal nii palju. Hommikuti just. Täna ka. Kella üheksani välja. Äratus oli pool kaheksa. Mul oli miljon asja plaanis joonde ajada. Ei jõudnud neist midagi. Jõin hoopis kohvi ja sõin natuke ja jooksin kooli.

Tunnid algasid kell 11. Kaks geograafiat. Poolik fagdag. Igavad olid. Esimeses tunnis kirjutasin Anna-Liisale kirja. Teised rääkisid mingist pildist, mis õpikus oli. Mul polnud raamatut kaasas. Teises tunnis hakkasime vaatama filmi tsunamist. Mängufilm. Umbes nagu Titanic ainult ilma ilusa armastusloota. Erinevad inimesed enne, ajal ja pärast tsunamit. Jube film oli. Veri ja paanika. Palju vett. Ajaloos vaatasime seda edasi. Päris valmis ei saanudki. Jube film oli igaljuhul.

Õhtul vaatasin veel kahte filmi. Esimest Live ja ta sõbranna Tone/Tovega. Tal on kaks sõbrannat. Ühe nimi on Tone ja teise Tove ja ma ei mäleta kunagi kumb on kumb. Across the universe. Muusikalfilm. Beatles’ lauludega. Mulle ei meeldi muusikalfilmid (va Hairspray). Need on kuidagi ebaloomulikud ja igavad. Pealegi ei meeldinud mulle, kuidas nad Beatles’ite laule laulsid. Live ja Tone/Tove armastavad seda filmi... pärast kui Tone/Tove ära läks, vaatasime Livega veel üht jama filmi. December Boys. Daniel Radcliffe on veel kehvem näitleja kui Emma Watson. Ta on kohutav ja film oli kohutav ja igav ja jama ja... Ma pettun jälle filmides. See on nii imelik. Kõik nagu keeraks end tagasi. Ma tunnen end järjest tihedamalt nagu alguses. Ma tunnen, et me sõidame rohkem sugulaste vahet perega. Ma olen jälle enamuse ajast Hanne ja Mareniga (ja see on sehv) ning istun söögivahetunnid ja midttimed Jane, Ida ja Mareniga (ja see on ka sehv) ning mitte Hannega kahekesi klassis. Vabal ajal ma joonistan, õmblen, koon, käin jalutamas. Ei istu lihtsalt Facebookis. Live kutsub mind kaasa kui ta midagi sõpradega teeb(nagu täna film). Õues on lehed...hehe. Ma ei söö enam nugattit nii palju ja mulle ei meeldi filmid jälle. Peale selle mõtlen ma jälle palju sellele, mis mind ees ootab. Seekord ma mõtlen samal ajal tagasi ka, sest ma olen seal ees juba korra olnud. Enne on see koht, mis nüüd on ees. Saate are? Hehe

Jõudsin koju natuke enne kümmet. Käisin ruttu dušši all, sõin natuke ja ruttasin kohe edasi. Käisime täna klassiga Oslos, Kunstindustri muuseumis. Igav oli muuseumis. Ühe korra ringi peale teha oleks normaalne olnud, kuid me pidime mingit nõmedat ülesannet täitma (mis alguses tundus hullult lahe ja ma kiljusin natuke üle, kui põnevil ma olen). Ma tegin suht lohakalt ja tulin ruttu tulema. Hanne tuli ka. Käisime shoppamas. Ta ostis kreemi. Ma ostsin läätsevedeliku ja svammi. Koju jõudsin pool neli. Vaatasin telerit, kirjutasin blogi ja värki. Õhtul käisin Rygges onutütre poja sünnipäeval. Sõin kolm tükki vanaema head šokolaadikooki, kuulasin sugulaste juttu ja vaatasin poole silmaga Venemaa ja Hispaania mängu. Hispaania võitis. Koju jõudsime üheksa aeg.

Bergen

Käisin jälle reisimas! Seekord Norras, Bergenis. Avastasin lääne kallast, mis on nii tuntud fjordide ja mägede poolest. Fjorde nägin ma küll vaid lennukist...kuid mis sellest eks! Bergen on ilus linn. Mulle meeldib Bergen nendest linnadest, kus ma käinud olen Norras, kõige rohkem. Mulle meeldis linna elav keksus uhkete suurte majadega (mis kohati meenutasid Tallinnat), paatide ja turuga ning selle rahulikud elamurajoonid väikeste valgete majadega äärestatud kitsaste tänavate, uhkete väikeste aedade ja võimsa vaatega kekslinnale..peaaegu igalt poolt. Emmele meeldiks raudselt väga Bergenis elada, kui sellel poleks nii tüütut kliimat. Bergen on tuntud vihma poolest. Kõik usuvad, et koguaeg sajab. Ja peaaegu koguaeg sajabki. Esimesed kolm päeva minu sealoleku ajal sillerdas päike ja õhk oli kuum. Perfektne turistiilm. Viimasel kahel päeval oli taevas pilves, Bergen hall ja vihma sadas ka vahetevahel, nii et ma nägin selle õige ja tavalise Bergeni ka ära. Väga mõnus kombinasioon.

Ma elasin Judithi juures. Judith on Austriast ja elab Bergeni kesklinnas. Ta koduakendest paistab linna südamik ilusti kätte ja näeb ära ka selle, kui palju rahvast kalaturul parasjagu on...kuid ta elab kõrgel. Iga kord kui me linna läksime ronisime me alla umbes 600 trepiastmest. Igakord kui me koju tagasi läksime, ronisime me üles 600 astmest. See oli natuke tüütu. Me käisime nende päevade jooksul väga palju. Igal õhtul koju jõudes olime mõlemad fiks und ferdich(või kuidasiganes seda ka ei kirjutata..). Ei jõudnud liigutada ega midagi. Hommikuti magasime kaua, õhtuti olime kaua üleval. Judith on väga tore. Meil oli väga mõnus. Me jalutasime palju ringi (nagu ma juba mainind olen), pidasime piknikke erinevates kohtades, vaatasime võimalikult palju linnas ringi, muuseumitasime väheke, shoppasime väheke, käisime ujumas ja päevitamas, sõime jäätist ja tegime süüa,nalja ja pilte. Õhtuti vaatasime filme või pilte üksteise elust kodumaal. Kahel korral istusime kohvikus ja jõime kohvi. Viimasel korral oli Esther ka meiega. Esther on Saksamaalt. Ta on ka väga tore. Ta on väga positiivne ja naeratab koguaeg. Ja räägib palju. See on ka positiivne.

Judithi perekond oli väga tore. Tal on vahetusema, -isa ja –vend. Õde ka, tegelikult. Ta on Prantsusmaal. Vend on 15/16 ja väga tagasihoidlik. Ma peaaegu ei näinudki teda. Vanematega sõime õhtuti koos õhtust ja nad uurisid koguaeg, mida ma teinud oleme ja pakkusin välja, mida me peaks tegema. Nad olid väga huvitatud, et ma näeksin kõige paremaid ja ilusamaid kohti Bergenis ja proovisid koguaeg kaasa aidata, et me need täidetud saaksime. See oli suht uus. Tavaliselt.. teistes peredes pole ma seda kohanud. Kõik on toredad külalisega, kuid ei seo ennast külalisega nii palju. Mulle meeldis see väga, et nad nii haaratud olid.

Koju tulin teisipäeva hommikul. Mul oli väga ilus nädalavahetus.

Ma lasin kooli üle jälle. Prantsuse keele fagdag ja ma otsustasin, et ma ei ela seda üle. Sõitsin selle asemel jalgrattaga Åsi rikkurite linnaosas ja panin nende postkastidesse YFU vahetuspereks saamise flaiereid. Enamusel oli reklame - nei takk! silt peal. Kokkuvõttes ma väga palju flaiereid välja ei jaganudki.

Pool üks sõitsin Oslosse. Käisin YFU kontroris Danielil abiks. Aitasin tal ümbrikutele aadresse kleepida. Daniel on intern Venezuelast (tal on Desiga sama aksent norra keeles – nii armas!!). Ajasime palju juttu. YFUst ja vahetusõpilasendusest ja kõigest muust sellisest üldiselt. YFUs on tore. Ma tahan vabatahtlikuks saada, ma tahan vahetuspereks hakata, ma tahan internina tööle minna..ma lõpuks kaalutlesin isegi karjääri YFUs... moe asemel nagu. See oleks ka tore ja huvitav, ma usun.

Koju tulin viie aeg. Vaatasin telerit ja pakkisin kotti. Homme Bergen!