Magasin kaua. Inglise keel jäi kindlasti ära. Päevikusse oli kirjutanud, et ühiskonda ka ei ole. Kui ma üles tõusin, vihma sadas. Olin juba peaaegu otsustanud, et ei, täna ka kooli ei lähe, kui järsku ilmus oma magamistoast välja Inger, kellel oli hommikul pea nii hullusti valutanud, et ta oli tööle helistanud ja öelnud, et ta tuleb hiljem. Ta sõidutas mind ka kooli. Ei pidanud vihmas minema ning see oligi põhjus mu ei-koolile-otsusele. Ei jõudnud päris kella 11 küll. Lasin prantsuse keele üle seega. Istusin koridoris meie laudade ääres ja ootasin rahvast. Hanne oli prantsuse keeles, seda ma teadsin. Helistasin Marenile. Maren oli kodus. Ei viitsinud kooli tulla kuna meil nii vähe tunde oli. Istusin edasi ja ootasin Hanne ära. Tundsin, et ma lihtsalt pean. Hanne tuli ja teatas, et meil ei olegi rohkem tunde. Käisime kunstiosakonnas. Hanne sai oma eksami tagasi (ta sai kuue! nagu mitte keegi ei ole aasta jooksul kuute saanud, mitte kordagi, ja ta sai eksamil kuue! see on hästi tehtud. ta töö oli seda väärt ka!) ja ma jätsin Anne Mettega hüvasti. Ta on armas. Ta oli väga tore õpetaja tegelikult...või mul on lihtsalt mingi nostalgia hetkel. Ma võtsin oma Firenze-pildid näituselt maha ja võtsin Hanne omad ka, sest ta ei tahtnud neid. Oleks peaaegu Mareni oma ka võtnud, aga jätsin sinna, sest võib-olla tal oli plaanis see homme ära tuua. Sealt edasi läksime Texasesse. Ma ostsin kohvi ja porandikooki. MA sain suure tüki! Mmm kui hea see oli! Hanne ostis salati. Ajasime juttu ja rääkisime eksamist ja värki kuni Hanne ema tuli. Siis ütlesime tsau. Hanne läks koju, ma Erik Johanseni. Ostsin väikese märkmiku, kuhu mu sõbrad saavad mulle ilusaid sõnu kirjutada. Kaks peaaegu paljast beebit on kaantel. Sellega peab vist midagi ette võtma.
Siis tulin koju. Käisin dušši all. Lasin natuke aege luhta. Torgeir tuli kella nelja aeg. Käis ka dušši all. Ma vaatasin siis telerit. Live oli ka minuga. Torgeir tuli dušši alt. Vaatasime Venner for livet valmis ja sõitsime siis Mossi. Live istus ees. Nad rääkisid terve tee midagi. Ma ei kuulnud täpselt ja tundsin end suht väljajäetuna,hehe. SMSisin Hanne ja Mareni ja Carmeniga hoopis.
Mossi jõudsime palju varem kui Inger ja teised. Alguses sõitsime natuke ringi, proovisime keldris asuvat itaalia restorani leida, mille asukohta Inger ei mäletanud. Ei õnnestunud eriti. Torgeir parkis auto ära ja me istusime niisama autos kuni teised tulid.
Restoran asus sellise koha peal keldris, et seda polnud autoteelt võimalik näha. Bad luck. Seal oli üldiselt väga mõnus, ainult natuke liiga hämar. Ma tellisin pasta gondoli vms. Pidi olema 3 erinevat sorti pastat tomatikastmes. Kelner tõi mulle mingi muu. Chrisile tõi ka. Chris ei märganudki,hehe. Ma vingusin natuke ja Live lahendas müsteeriumi, et minu ja Chrisi road on vahetuses ja ma sain oma erinevad pastasordid, mis olid väga head! Peale Firenzetripi olen ma suht vaimustuses itaalia toidust. Seal oli väga hea toit, kuid ma arvan, et suuresti mängib rolli ka see, et see reis oli nii fantastiline. Mul oli nii tore ja iga kord kui ma sellele mõtlen, ohkan nostalgiliselt. (Chrisi tellitu üle vingusin ma, sest seal olid suured lihatükid ja peekon ja ma olin septsiaalselt valinud kõige liha-vaesema roa.)
Väga mõnus oli seal. Meie pere oli, vanaema-isa, Chris ja Liv. Päris läksime vanaema-isa juurde. Vanaema oli oma head šokolaadikooki teinud ja me saime jäätist ja kohvi ja kingitusi. Mina sain oma aasta puhul, Live gümnaasiumi lõpetamise puhul, Torgeir ülikooli astumise puhul. Ma hakkasin nutma, kui vanaema kiidukõnet pidas. Mul oli väga tore nendega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar