Norra

Ma ärkasin kuskil kella kaheksa aeg. Ärkasin poolunne. Ma ei suutnud silmi lahti hoida eriti. Nad tahtsid pigem kinni olla ja puhata. Nii mööduski mu hommik. Ma ei saanud eriti käia oma põlve pärast, mille ma puruks lõin rattalt kukkudes. Lonkasin vahest ühest kohast teise, et siis pea jälle kätele panna ja silmi kinni hoida. Ma olin jumala kindel, et mai suuda minna leeripeole, kuid kui Arne mind tooma tuli, olin ma järsku üleval ja kuidagi selgem oma mõtetes ja und ma ka nii palju ei tundnud.

Teel tagasi Mareni juurest koju tegi Arne mulle ekskursiooni rääkides kõikidest majadest ja taludest ja radadest, et mis need on ja nii. Täitsa lahe oli. Seal on nii ilus.

Kodus tegime mu põlvele ravi natuke ja ma pesin oma kätelt kõikide kuulsuste autogramme maha. Jätsin ainult Johhny Deppi Jack’i tatoka alles. Sen päris lahe tegelt, sellepärast. Siis sõime. Kõik koos jälle. Sen naljakas natuke. Mai saa sellest üle. Peale seda, kui ma ütsin, et mulle see meeldib, me olemegi igal pühapäeva hommikul koos söönud. Sen väga väga armas ka. Imean ma ei ööbind koduski, kuid ikkagi... nunnu eks.

Ma sõin muna kaaviariga ja jõin õunamahla. Pärast lamasin oma voodis, ei jõudnud end liigutada ning helistasin emmele ja rääkisin natuke temaga ja kuulsin päris palju Martinit ning nalja sai ka natuke.

Mul polnud endiselt isu sellele leeripeole minna, kuid mai julgenud ära öelda ka, ning kell 12 hakkasin ma ennast jälle meikima ja pugesin bunadisse. Natuke raske on selle põlvega. Mai saa oma jalga normaalselt liigutada, valus on kõndida ja ebamugav on pesta. Meenutab kipsi koguaeg. Vigastuses ei ole toredad (öelege keegi seda Annale).

Kolmveerand üks hakkasime sõitma. Ma magasin terve tee. Me sõitsime Frognerisse, mis on Oslost põhja poole, Gardemoeni tee peal. Üks väike ja nunnu kohake, nagu kõik sellised väikesed ja nunnud kohakesed Norras on. Valgete puidust majakestega küngaste ja mägede vahel, vaadetega ilusatele farmidele ja muud sellist. Ilm oli jube. Päike peaaegu tappis. Inger ütles, et täna oli Oslos soojem kui Vahemere ääres. Ja meil oli bunadid seljas. Rahvariided. Mõnusad villased kleidid.

Hans Olavil oli leeripidu. Ta on Arne venna Olavi poeg. Ma ei teadnud enne Petteri leeri, et Arnel üldse on vend Olav, nii et mai ole nendega eriti tuttav tegelt. Hans Olavi emal on väga suur perekond ja seal oli miljon inimest, keda ma ei teadnud, kes kõik oma käe pihku surusid ja oma nime ütlesin ja me oma nimesid vastu pidime muhisema samal ajal väga hästi teades, et neile see niikuinii meelde ei jää. Mulle ei jäänud nende nimed ka meelde. Ainult ühe naise oma. Seda on kerge meelde jätta ka. „hai, jai är muna!”

Me sõime. Toiduvalik ei olnud väga isuäratav ja mai söönudki peaaegu midagi. Natuke muna veel ja majoneerisalatit ja lõhet ja kõike väga vähe. See toidulaud oli tegelikult väga norralik. Stekemat, vms on selle nimi. Igast erinevaid sinke, eggerøret (mis on midagi segipekstud keedetud muna laadset) ja see tarretiseline liha, mille all on natuke rasva. Mulle ei tule selle nimi meelde. Seda tehakse vormi sisse. Nagu tarretis ja lihatükikesed ja muid asju võib vist ka panna.

Me laulsime paari laulu ka. Need ei olnud nagu Petteri leeripeol sugulaste pool ülesluuletatud. Need olid aeglased ja imelike tekstidega laulud. Üks laul rääkis ühest poisist, kes saab suureks ja on kogu elu väga masenduses ja siis ta leiab endale naise, kuid on endiselt väga masendunud. Väga positiivne vaade tulevikule!

Hans Olav leeritati muide kirikuväliselt.

Peale söömist tuli hiigelsuur paus, mis oli surmigav. Hiigelsuur, surmigav ja palav. Mingi kaks tundi vähemalt võttis nendel kahel natuke puudega köögiabilisel kohvi keetmine ja tortide lahtipakkimine aega. Nad väsisid sellest ära ja teised pidid neile appi minema. Üks neist kahest muideks minestas lõpuks.

Siis sõime natuke kooki ja jõime kohvi, mis oli jube lahja ning ei maitsenud üldse kohvina. Saalis, kus me istusime, läks aina palavamaks ja Liina tuju läks aina halvemaks ja halvemaks ja lõpuks mai kannatanud seda välja, küsisin Arnelt autovõtmed ja läksin autosse magama. Nad tulid viis minutit peale seda ja me sõitsime koju. Ma pikutasin tagaistmel terve tee. Vahepeal magasin ka vist. Imelikult nostalgiline tunne oli. Mõtlesin, et see on küll kaua aega, kui ma niimoodi viimati pikutasin ja ainult taevast nägin ja auto taktis kaasa liikusin. Niimoodi pikutates tunneb muideks suurepäraselt, kui ebastabiilselt auto sõidab.

Koju jõudes läksid Inger ja Arne kohe edasi naabri juurde, leeripeo afterpartyle. Ma vaatasin natuke telerit ja sõin knekkebrödi juustuga, mis polnud väga hea. Umbes kümme kirsitomatit sõin ka. Need on hea.

Siis tulin oma tuppa, heegeldasin oma kampsunit ja kuulasin muusikat.

2/6/08 Tundub kuidagi eriline kuupäev olevat, ainult ma ei mäleta, mis toimunud on. Ma magasin kaua, nautisin jälle hommikut ja hakkasin heegeldama ja joonistama ning otsustasin lõpuks kooli üle lasta ja Mammal polnud selle vastu ka midagi. Ma olen haige eks. Ma ei saa korralikult kõndida.

3/6/08 Kõige rohkem valutab mu põlv hommikuti, peale tõusmist... nii jubedalt, et raske on tõusta. Veel raskem on kõndida. Sain autoga kooli. Arne sõitis spetsiaalselt raudtee alt läbi, koolile lähedamale. Tavaliselt paneb ta meid Texase juures maha ning me peame ise üle raudtee ronima.

Mul oli vaid kaks prantsuse keele tundi. Konstanze oli eksamisensuur Nesoddenil ning me olime mõlemad grupid koos. See oli jube. Ma ei kannata Ingridit. Mulle tuleb kananahk peale, kui ta seal klassi ees laulab prantsuse keeles (tugeva rrr rrr’ga) ja oma entusiaslikelt ootavate silmadega meilt koguaeg ootab midagi, mida ta ei saa. Ma läksin jube närvi lõpuks. Pidin isegi end küünistama, et maha rahuneda. Homme on prantsuse keele fagdag ja Konstanze on endiselt Nesoddenil ja ma arvan, et ma lasen selle üle, sest ma lihtsalt ei kannata 5 tundi järjest Ingridiga välja. Õnneks täna oli mul Hanne. Ta on ilmselt homme ka seal, kuid see pole mingi põhjus. (Kaari kui palju fraväre sul on?) Me rääkisime Hannega mõlemad kaks tundi jutti. Igast erinevatest asjadest. Näiteks, et ühest prantsuse filmist Entre les murs(vms,norra keeles on selle nimi Klass), mis sai Kuldse Palmi Cannes. Ma mainsin, et minu arust on see nõme, et sellel on enamvähem sama motiiv ja nimi nagu meie eesti Klassil. Hanne oli minuga täiesti nõus. Ta kinnitas seda vähemalt 50 korda. Ütles, et meie Klass on igaljuhul kõige parem. Ma proovisin talt hoogu maha võtta ja seletasin, et me pole ju prantsuse oma näinudki... ja see sai ju Kuldse Palmi. Sellepeale teatas ta, et Kuldset Palmi saavadki ainult nõmedad ja igavad filmid, eesti Klass on igaljuhul parem neist. Ta eestimeelsus on täitsa armas, kuid ..?

Koju jõudsin ma juba enne kümmet. Istusin natuke arvutis. Sõin kaks jäätist. Krone-is on hea. Meil on sügavkülmikus neli krone-isi pakki. Igas pakkis on 6 jäätist. See on mõnus. Koguaeg on jäätist võtta. Nii need lisakilod tulevadki. Ma sõin täna kokku 6 jäätist.

Siis sõin natuke külmi makarone ketsupi ja mingi krugilaadse värgiga, mis on väga hea, kuid mille nime ma ei tea veel. Mulle meeldivad külmad makaronid ketsupiga. Naljakas natuke, kes. Mulle meeldib see ketsupi maitse ja puhas makaron. Suu ei lähe keema ega midagi.

Siis ma päevitasin, heegeldasin, lugesin raamatut, võtsin pükste lõike, lõikasin püksitükid lõpuks välja, traageldasin neid natuke kokku, heegeldasin veel ja järsku avastasin, et ma olen kuidagi väga tegus olnud täna. Siis olin enda üle uhke ja tulin blogi kirjutama, et veel tegusam olla.