Norra

Ärkasin üles nagu tavaliselt, kell pool seitse. Meikisin ennast ja sõin brunosti. See on viimasel ajal jälle heaks muutunud. Magasin veel pooltunnikese ja sõitsin siis rattaga kooli. Käisin vaatasin tahvlilt, et kõigil mu klassis on matemaatika kogupäevakontrolltöö ja läksin ringiga koolist ära jälle. Ma teadsin, et ma ei peaks kooli minema, sest mul pole tunde, sest kõik teised teevad tööd, aga ma ei julgenud seda oma perele tunnistada, sest ma olen viimasel ajal väga tihti kodus ning ma kardan, et nad hakkavad mind kahtlustama;et ei usu enam mind. Selleks oleks põhjust ka. Nii et ma ei läinud koju tagasi. Jalutasin Kiwi poelettide vahel kuni kell kaheksa sai. Ostsin lõpuks deodorandi ka. Esialgne plaan oli tunnikese Texases Biitleid lugeda ja kakaod juua ning siis koju minna ja lugu ära rääkida, toonis nagu ma oleks seda kõike just koolis teada saanud. Mul oli süda paha hommikusöögist, kakao maksab raha ja niisama ma ei tahtnud Texases istuda. Jalutasin ikkagi sinnapoole. Perroonil oli inimesi. Oslo poole. Ma ronisin ka üle raudtee, ootasin rongi ära ja sõitsin Oslosse.

Ma ei saanud kohta õigele poolele. Kuulasin hoopis muusikat ja vaatasin iseenda ette mitte midagi vaadates. Maha läksin Oslo S’is. Kõigil inimestel oli nii kiire. Ma mõtlesin neid vaadates, mida nad hommikuks sõid ning kas ma näen neid üldse veel kunagi oma elus. Või kas ma mäletan neid homme ka. Nii imelik tunne oli. Proovisin asju rahulikult võtta. Kuulasin muusikat. Igasugu erinevat ja imelikku. Proovisin ennast James Bluntiga ka. Ma ei kannatanud seda. Tuju läks kohe heaks sellest. Panin edasi Tokio Hoteliga kuni lõpuks klapid kuningalossi juures peast võtsin.

Oslo on nii roheline. Rohelisem kui Ås. Inger ütleb, et see on nii, sest Oslo on „nurgas”. Ma ei tea täpselt, mida ta sellega mõtleb. Ma arvan, et majad. Palju maju ju. Ma tahtsin kuningalossipargis maha istuda, kuid muru oli veel märg. Leidsin ühe pingi. Selle tiigi kõrval, mis lossi taga on. Vaatasin parte ja purskaeve. Lugesin raamatut. Kell oli üheksa ümber. Inimesi peaaegu ei olnudki. Üks-kaks läks vahest harva mööda ja mõni töömees toimetas lossi juures. Vahepeal istus mu kõrvale pingile üks vanamees. Tal oli jalg üle põlve ja ta luges lehte. Mulle tuli Forrest Cump meelde. Kui ma suureks saades saaks vanameheks, ma teeks ka nii. Istuks pargis ja loeks lehte, jalg üle põlve.

Kuskil kella kümne aeg oli järsku palju rahvast. Ma ei märganudki nende ilmumist. Lugesin raamatut. Tõstsin pea, et kella vaadata. Kell oli täpselt kümme ja ma olin inimestest ümbritsetud. Ma täitsa ehmatasin. Mu pingil istus veel vähemalt 4 inimest. Teiselpool tiiki oli üks russ end murule pikali heitnud. Mitmed naised jalutasid ringi lapsevankrite,mõnel oli koer ka kaasas. Ma tõusin püsti ja läksin edasi.

Möödusin kuningalossist, mäest alla Nationaltheatri juurde. Otsisin üles Boccata kohviku Nationaltheatrist ja teatrikohvikust üle tee. Keegi oli seda kunagi kiitunud ja ma tahtsin järele proovida. Ostsin kakao ja kukli. Kukkel oli hiiglaslik ja vastik. Maitses nagu Narveseni oma. Kuiv ja jahune ja rosinatega. Kakao ka ei olnud väga hea. Istusin akna all. Strotingsgata. Seal ei liikunud eriti inimesi, ainult bussid ja trammid. Lugesin siis veel natuke raamatut. Lõpuks läks kitsaks, sest sinna tuli üllatavalat palju inimesi. Ma liikusin edasi siis. Kell oli pool 12.

Tegin väikese tiirukese Spikkersuppa pargis ja proovisin välja mõelda, kuhu minna. Lõpuks võtsin Tbane Majorstuasse, ostsin lasagnet ja lõpetasin ühel pingil Vigelandi pargis. Päris pargi alguses. Ilus vaade üle terve pargi. Seal oli mõnus. Tuul puhus ja rahulik oli. Lugesin raamatut ja kuulasin muusikat. Jokket seekord. Üks herilane tuli mind kiusama. Ei jätnud järle ka. Lendas mu keebi alla ja peale ja kõrva ja mujale ka. Ma andsin alla lõpuks. Jalutasin läbi pargi Colosseumi-teed mööda Majorstuasse ja võtsin Tbane kesklinna tagas. Kell oli pool kaks kui ma Nationaltheatris maha tulin. Jõudsin ilusasti veel ühe jäätise osta. See maksis palju ja maitses jubedalt. Ma arvan, et mul pole enam pikaks ajaks jäätise isu.

Åsi tagasi jõudsin 15 minutit üle kahe. Tegin väikese tuuri raamatukokku. Proovisin leida Sofies Verdeni raamatust tehtud filmi. Ei õnnestunud. Jalutasin siis niisama riiulite vahel ringi ja nuusutasin raamatukogu lõhna. See lõhnab siin samamoodi.

Koju jõudsin samal ajal kui ma oleks koolist tulnud. Inger ja Live olid kodus. Ma ei näinud neid eriti. Ma olin väsinud. Heitsin pikali ja lugesin õhtusöögini välja. Õhtusöögiks oli Inger ära kadunud. Arne ja Live ei küsinud kooli kohta. Arne rääkis oma bossist ja surmavatest maitseainetest. Live oli õel jälle.

Peale söömist tulin oma tuppa. Lugesin edasi. Ma olen viie päevaga 350 lehekülge ära lugenud. Lugesin edasi terve õhtu. Lugesin, lugesin, lugesin ja tegin natuke prantsuse keele koduseid töid.