Norra

Ma sõin hommikuks kaks sepikut pruuni juustuga. Tundsin väga norrakana end. Muidu..sain kaua magada täna. 12 minutit üle üheksa vötsin rongi Oslosse. Kuulasin terve tee muusikat ja vaatasin aknast välja. Istusin månedskorti vagunis ja kontroll käis peal. Täna oli viimane päev månedskortiga. Nad ei maininud seda. Ma pean laupäevaks uue ostma.

Täna oli inglise keele fagdag. Käisime kahes kunstimuuseumis. Esimene neist oli Natinalgalleriet. Seal oli igav. Meil polnud giidi ja õpetaja lasi lihtsalt ringi vaadata. Ma ei viitsinud. Istusin Munchi ruumis ja vaatasin pool tundi järjest Tüdrukuid sillal. Lõpuks tulid külmavärinad peale. Munchi värvi lõuendile kandmise viis tuletas mulle meelde akvarellmaale, kus on liiga palju nühitud. See on peaaegu sama kui tühja vildikaga joonistada. Siis ma kolisin poodi ja lappasin raamatuid. Palju kunstiraamatuid. Ühtki moeraamatut. Ma igatsesin moeraamatuid.

Edasi jalutasime läbi Karl Johani Astrup Fearnley Museet for Moderne Kunst’i. See asub Dronningens gatel. Ma ajasin terve tee õpetajaga juttu. Imelik oli. Ma muidu proovisin tast eemale hoida... kuid ma ei tea. Kõik teised moodustasid oma grupid ja ma jäin õpetajaga kahekesi ja siis me rääkisimegi juttu. Alguses rääkisime tüüpilistest vahetusõpilase-teemadest, a la mis ma norra keelega teha saan ja kas ma pean uuesti aasta võtma. Mina pidin rääkima, seega. Mulle ei meeldi inglise keeles rääkida ja ma viisin jutu temale üle ja ta rääkis mulle, et ta õppis enne keeltele minekut kaks ja pool aastat õigusteadust, et ta tahaks Bærumisse kolida, sest seal on paremad koolid ja suuremad majad, et ta sõidab iga päev autoga Åsi ja elab ghetto-Oslos ja ta tõesti armastab õpetaja ametit. Mul tulid selle viimase ajal kurvad mõtted pähe.

Astrup Frearnley Museet for Moderne Kunst mulle meeldis. Ma tunnen, et ma olen moodsa kunstiga natuke rohkem samal lainel. Meil oli giid ka. Ta rääkis meiega inglise keelt. Ma ootasin koguaeg, millal tal blokk ette tuleb ning norra keeles mõne sõna ütleb, mida ta inglise keeles öelda ei oska. See tuli suht kohe, alguses. Kõigepealt vaatasime Huang Yong Ping’i näitust. Ta on Hiina kõige silmapaistvaim post-konseptuelli (ma ei oska seda tõlkida, nii et sorri, kui see midagi eesti keeles ei tähenda) kunstnik. Näituse nimi oli Ping Pong. Ping mängib Lääne-maailma ja Ida-maailmaga ping pongi. Ja see oli lahe. Mulle väga meeldis. Ja mulle meeldib väga, kui giid mulle seletab, mida kunstnik mõtleb. Ja minu arust on topiste tegemine üks jube jube jube jube asi ja ma keelaks selle ära.

Vaatasime kunstimuuseumi püsikogu ka. See oli ka päris imposantne. Natuke kurvaks teeb ainult. Kas tõesti on rõvedused ainsad asjad, mis meid tänapäeval veel šokeerida suudavad? Ja miks peab kunst üldse šokeerima? Ma nägin kaht Andy Warholi tööd.

Sellega oli fagdag läbi. Ma läksin teistest lahku. Ma ei pidanud kooli tagasi sõitma. Jalutasin Oslo kesklinna tänavatel ringi. Hoidsin Karl Johanist eemale. Mai tea, seal pole enam huvitav. Seal pole enam tõelise linna tunnet nagu. Viru tänaval Tallinnas ka ei ole. Tegin pilte. Teistest inimestest. Püüdsin linna meeleolu oma kaameraga vangistada. Okeilt tuli välja. Iga pilt läks paremaks. See oli mõnus tunne.

15 minutit enne kahte võtsin rongi koju. Kodus elasin igavat elu. Vaatasin telerit enamuse ajast. Tuba on piipu sassis ja tolmune ja ma hoian sealt praegu eemale. Ma soovitan kõigil tube regulaarselt koristada, palju kergem on olla siis.