Mari 15 år!

Liina oli hommikul väga unine. Me viimane õhtu venis jälle pikaks ning hommik tuli väga varaseks. Kaari magas sisse. Mõtles, et paneb silmad kinni veel viieks minutiks. Need minutid venisid pikaks. Või midagi muud sellist. Ma ajasin ta lõpuks üles. Mamma oli keldrist maasikatoormoosi leidnud ja ma kasutasin võimaluse kohe ära ja võtsin hommikusöögiks ühe leiva maasikamoosi ja pruunmoosiga. See on hea ainult täpselt selle moosiga vist. Kõige parem. Õunageeliga käib kah. Ja võib-olla teiste maasikamoosidega. Kuid kõige parem..vot kõige parem on meie koduse toormoosiga.

Õues oli juba valge kui me sõitma hakkasime. Mis kell see oli? Mingi kuue-aeg? Päike oli ilus muidu. Emme helistas ja ütles, et Mari tõusis õhku. Mul läks kõht krampi sellepeale. Ja hirm tuli ka sisse. Ma peaaegu palusin jumalat, keda ma ei usu, et Mari alla ei kukuks. Autos me midagi eriti ei rääkinud ja ma võtsin oma muusika välja, et natuke närvi rahustada.

Lennujaamas Kaarit ära saates olin ma väga üleval. Kaari ütles, et see on närvilise inimese energia. Ma vaidlesin talle muidugi vastu. Aga tegelt vist rohkem sellepärast, et vastu vaielda. Ma olin väga vastik koguaeg, ma tean, Kaari. Annad andeks eks. Mul oli sinuga väga tore muidu. Ma mõtlen, et kui ma meie ajale siin tagasi vaatan, siis mul on ainult soojad mälestused. Hea oli ma ise olla nagu^^ ja sa võtsid seda väga rahulikult!

Saatsime ilusti Kaari läbi värava ja vahetasime korrust Arrivalsiteks. Me jõudsime veerand üheksa sinna värava ette. Tahvlil oli kirjas, et Tallinna lennuk on juba maandunud. 8.10. Must läks mõnes mõttes kergendus läbi, kuid samas oli nii jube mõelda, et Mari ongi nüüd siin, kuskil seal teiselpool seina.

Sättisime end ukse ette seisma. Mul olid norra ja eesti lipud käes. Alguses tuli palju indiakaid. Neil olid turbanid peas ja habemed ees. Hehe. Mul käisid ka terroristimõtted peast läbi. Ma ei usu, et neid on väga palju, kellel ei käi. Või mis?! Siis hakkasid eestlased tulema. Ma vähemalt arvan. Nad kõik muigasid, kui nägid mu eesti lippu. Varsti kohe peale neid tuli Mari ka. Mul oli nutumaik suhu tulnud juba siis kui ma nägin, et lennuk oli maandunud. Nüüd Marit nähes ei suutnud ma enam tagasi hoida. Ma teadsin seda juba enne ka. Ja ma teadsin, et ma jooksen talle kaela. Irw, panin koti juba varem maha, et ma seda kaasa ei peaks tassima. Nutsime seal natuke koos. Siis võtsime oma asjad ja läksime autosse ja sõitsime Åsi poole.

Mul oli muidugi segadus keeltega alguses. Ma ei julgenud või ei osanud või ei tahtnud inglise keelt rääkida, samas tundsin ka, et see on ebaaus, kui ma norra või eesti keelt räägin ja siis me olimegi enamuse ajast vait. Mari muideks üllatas mind. Ta räägib jube liiga hästi inglise keelt.

Esimene peatus oli Åsi ülikooli juures. Vaatasime jälle krookosringi ja tegime pilte natuke. Mari andis mulle digika. Nii kodune tunne tuli. Edasi sõitsime Texasesse. Istusime sellesse samasse lauda, kus ma täiesti esimesel korral istusin. Me istusime seal Kaariga ka. See on mu lemmiklaud vist. Inger ostis meile võileivad. Istusime seal kuskil kella kümneni.

Peale seda sõitis Inger Mari asjadega koju. Me läksime kooli. Kunstitundi. Ma tutvustasin Marit Hannele ja Marenile ja tegin natuke tööd. Kella ühe aeg tulime tulema. Jalutasime läbi Åsi sentrumi kodupoole. Mõlemal olid digikad käes ja mõlemad tegid palju pilte.

Kodus pakkisime Mari asju lahti. Mari andis mulle mu vansid, kohukesed ja emme kaneelirullid. Ma võtsin kohe ühe. Need lõhnasid nii koduselt. Need maitsesid nii koduselt. Mul tuli nutt kurku ja pisarad silma neid süües. Kohukesi proovisime ka kohe. Andsin Ingerile ka. Talle maitses vist. Mulle maitses väga. Sa tegid hea valiku, emme! See sinise ja valgega on vist mu lemmik peale seda kassioma,mida enam ei toodeta.

Inger hakkas marsipankaket valmistama. Me vaatasime Mariga, kuidas ta martsipani kihi koogile laskis. See oli imelik martsipan seekord. Selline purenev ja maitses nagu nende kodutehtud martsipan. Ma pole enam martsipanist nii vaimustunud, nagu te võib-olla mäletate. Me Mariga voolisime lehti ja roose kaunistuseks. Tegime päris palju. Siis tuli Live koju. Vaatasime natuke telerit, istusime mu toas ja kaunistasime ennast või muud sellist.

Kella poole kuue aeg hakkas pidu pihta. Vanaema ja vanaisa Mossist tulid. Nad pidid tegelikult Torgeiri ja Mariti ka rongipeatusest peale korjama, kuid neid polnud rongis olnud. Väike segadus. Me polnud sellega arvestanud, et kella viie-kuue aeg käib ronge natuke tihedamalt, sest töölt kojutulemise aeg ja värki. Vanaisa pidi uuesti neile järele sõitma.

Me istusime, ootasime ja rääkisime Eestist. Vaatasime Mari toodud brosüüre ja raamatuid. Muideks seal kokaraamatus on päris palju toite, millest ma kunagi varem kuulnud pole. Ja palju selliseid ka,mis väga kodused tunduvad. Näiteks kartulisalat. Ma pole sellest mõelnud kui eesti rahvustoidust..kuid tegelt see on jah niii Eesti noh.

Suht kohe kui Torgeir ja Marit kohale jõudsid, hakkasime sööma ka. Lasagne. See polnud nii hea täna kui tavaliselt. Ja Deli de Lucaga ei saand võrreldagi. Ma käskisin ikkagi Maril öelda, et see on väga hea. Ma ei tea. Ma tundsin, et seda pidi ütlema, et lihtsalt viisakas olla. Inger küpsetas ju selle puhtalt sellepärast, et ma mainisin, et Mari tahab lasagnet proovida. Maritile tegi ta muideks täiesti eralasagne. Ta on taimetoitlane. Ma olin ta peale kade. Ma oleks ka tahtnud seda. Aga ma ei julgenud seda öleda... sest nad on lihasse nii jube harjunud siin. Kas ma olen Ingeri sünnipäevast kirjutanud? Siis oli ka lasagne. Kõigile ilma lihata, sest Marit oli ka tulemas. Tunnike enne pidu saime Torgeirilt teate, et nad ei tule. Ma pidin siis söögilauas kuulama arutelu taimetoitlaste lolluse üle Ingeri vennalt. Õh.

Koogiks ja kohviks istusime teisse lauda. Kõik laulsid Marile ja ma proovisin ka kaasa laulda, kuid see on nii kuradi kiire, et ma kaotan alati järje ära. Ma laulsin siis eestikeeles otsa, et ma ka kuidagi lauldud saaks. Koogil oli 15 küünalt pealt ja kiri 15 ja Mari ja väga norralik kook oli üldse. Mari puhus küünlaid ja soovis võib-olla midagi. Ma ei tea, kas see täide ka läheb. Hehe. ta puhus rohkem kui korra. Need on nõmedad küünlad ka. Neid peab alati miljon korda puhuma. Sõime kooki siis. Noored istusid teleri ees ja vanad ajalehenurgas. Vanaema mängis tarka. Nad rääkisid Ingeriga kui sarnased või erinevad soome ja eesti keeled on. Inger ütles, et neil pole sellist sarnasust nagu rootsi, norra ja taani keelel. Vanaema teatas sellepeale: „Neeeeii!!See pole nii. Ma tunnen paljusid eestlaseid ja soomlaseid ja nad said omavahel vabalt räägitud!!!!” Mind ajas see naerma. Ta oli väga loll ikkagi. Me olime just enne sellest ka rääkinud. Ja ma olin öelnud, et me ei saa soome keelest aru. Ja ma olen eestlane. Ja ma olen kindel, et ma tunnen rohkem eestlaseid kui mu vanaema.

Istusime terve õhtu seal niimoodi erinevatest asjadest rääkides ning kooki süües. Vaatasime natuke laulupidu ka. Nägime Marit, Annat ja Maarjat. Vanaisa laulab kooris (ja sellepärast nad neid Kivisid raplast ja teisi paljusid eestlaseid ja soomlaseid tunnevadki) ning ta oli meie laulupeost väga vaimustuses. Ta lükkas kojuminekut ka edasi, et rohkem näha.

Kui kõik läind olime, läksime jalutama. Mari,Live ja mina. Live oli tore. Ta räägib nii hästi inglise keelt.

Kui nüüd natuke muud rääkida.. siis ...
Mari sai täna 15. Ma tunnen, et alles täna ma sain 17. Enne olen koguaeg 15 olnud. Alates 14.12.2005’st. Tänaseni. 15 on suur number,kurat. Ja 17 on jube suur.