Aga jah, ära ma lendasin jälle. Pidin kaks korda rongi vahetama, sihtpunktiks silme eest Alvdal Hedmarki maakonnas. Üks väike linnake, kuhu mu rong lõpuks kell pool 11 kohale jõudis, peale viit tundi lonksumist...olgugi, et siin rongid ei loksu eks.
Otsisin üles jaama ooteruumi, kuhu end istutasin ja ootama asusin. Me pidime kokku saama pool seitse nimelt..mina aga olin seal ju pool üksteist. Kaheksa ilusat tunnikest või mis.
Lugesin raamatut ja kuulasin muusikat. Vahepeal käis teisi inimesi ka... kuid mitte tihti. Alvdal on üks armas väike väike linnake. Mina end liigutada ei viitsinud.
Kuskil kella kahe-kolme paiku saabusid järsku Birthe ja Julius. Nad olid bussiga tulnud. Carmen, Lukas, Johanna, Dörte ja Rebecca (kes on Dörte sõbranna) olid ka nendega, kuid nad kõik otsisid taga Lukase suuski, mis olid bussi unustatud.. Hehe. Tore oli seltsilisi saada. Pool viis saabusid järgmised – Kristina tuli uksele ja pakkus kahele küüti hütti. Mina ja Birthe võtsime pakkumise vastu. Kristina oli autoga Hamarist tulnud. Autos üks yfu-juht Stig ja Consuelo. Mõnus oli hütti saada. Pidime küll enne kohale jõudmist natuke suusatama ja lumes sumpama, kuid see oli ka mõnus. Mulle meeldib suusatada nüüd. See on väga Norra värk, sellepärast.
Hütt oli soe ning mõnus. Stigi oma oli see. Ta võib oma hüti üle uhke olla, väga uhke! Mõnus kodune tunne oli seal. Väääga hubane koht. Istutasime end Consueloga sooja seina vastu ja puhkasime vaikselt. Birthe ja Kristina tegid veel ühe ringi autoni, et asju üles vedada ning Thibault tuli ka varsti. Aitasime neid lahti pakkimisel.
Teised tulid kella kaheksa paiku. Tegime teed, istusime köögi laua ääres ja ajasime juttu. Juhid tegid meile õhtusöögi ning olid üldse muhedad. Neid oli kolm – Sabine, kes oli 92/93 (vist) vahetusõpilane Norras Saksamaalt; Christine, kes oli midtårssamlingu korraldaja ning vahetusõpilane võib-olla USAs millalgi (mina enam ei mäleta) ning Stig, kes oli vahetusõpilane USAs 70/71 (kolmandat aastat oli siis Norra YFU tegev). Meie väikesed vahetusõpilased mängisime veel palju kaarte ja sõime šokolaadi. Isabellel oli kaasas sõbranna, kes on ka Buky vahetusõde, Åslaug (väga norralik nimi hehe), kellel oli üks ülimalt sehv mäng. Kõik said kaardipakist ühe kaardi, mis tuli hingeõhu abil endale otsaette kinnitada. Mängu eesmärk oli ära arvata, mis kaart mulle sattus. Kõik said mõtlemiseks kaks ringi, kus tuli lihtsalt pakkuda teiste kaarte vaadates mitmes ma suuruselt olin. Kolmandal ringil tuli suurusele lisada ka pakutav kaart. Ainult number on oluline. Ma sain päris tubliks. Alguses ma tegin natuke sohki ka – ma nägin nimelt aknast oma kaarti – kuid see muutus igavaks ja siis ma hakkasin mõtlema. Ja siis oli kohe eriti tore.
Hütis oli muideks saun, mis pandi küdema ka...kuid ma jätsin käimata. Ma olin unine. Olin endale voodi saanud (kuna saabusin nii varakult; ainult kuus tükki said vooditesse) ja see oli nii ahvatlev, et jaaa... ma magasin väga hästi.
Magasin ühes toas Consuelo ja Carmeniga. Ärkasime kõik kell pool kaheksa. Ma ajasin end ruttu üles ja tormasin vannituppa. Jõudsin seal täpselt nii napilt enne massi ärkamist ära käia, et naeratus tuli näole kohe. Kell kaheksa sõime hommikust. Kell üheksa pakkisime asjad täiesti kokku ning pool kümme panime jälle suusad alla ja suundusime autode juurde. Takso tuli meile järgi.Inger oli Sabinega mu reisist palju rääkinud ja kuna ma olen üks kipskäsi, muretses Sabine mulle feller’id (millest on Kaari ka kirjutanud), mis minu arust on pmst vaibaribad, mis liimi abiga suuskade alla kinnitatakse. Nende ülesanne on libisemist takistada ja nad töötavad hästi. Peale väikest autotuuri läbi oru uuesti suuskadele saades ning ülesmäkke nühkides ei libisenud mu suusad üldse ja ma sain kõige järsemad künkad ka üles ronitud tavalise sammumisega, harki ajamata. Teekond oli ilus ja tundus palju lühem, kui meile räägiti. Kasutasin vaid üht kätt tõukamiseks ning tundsin end oma suure seljakotiga kui rännumees, või saam.
Kohale jõudes avastati, et sinna oli juba auke kaevatud(eelmisel nv’l mingi põhikooli poolt) ning me jäime niisama tükiks ajaks passima. Arutati, kas minna edasi või kaevata siia mõned augud juurde, nii et me vähemalt kogemuse saaksimegi. Mul oli väga vaja vetsu minna ja ma eriti ei keskendunud...hehe. Lõpuks ma andsin alla ja sumpasin omale vetsu otsima. Tagasi jõudes sumpas Åslaug teises suunas, labidas käes ning vaikselt tilkusid kõik teised talle järgi. Ma sõin oma lõuna ära ja läksin ka neile appi. Kaevasime kolm auku, vaid juhid pidid magama valmis augus. Kaevamine oli lõbus. Ma kaevasin palju.. kuni käsi valutama hakkas. Siis voolisin lumetükikestest südameid ja tegin niisama nalja seal ümbruses. Lõpus kaevasin jälle. Meie olime viimased, kes valmis said, kuid lumeauk (snøhule norra keeles siis) tuli kõige mõnusam. Selline väike ja ümmargune. Meie naabritel oli väga suur ja lai ja nägi sõna otseses mõttes kole välja, heehee.
Kaevasime vahelduva eduga kella kuueni välja. Kui ma lõpuks valmis august välja ronisin, oli päike mägede taha loojunud ja taevas oli nii ilus! Kõik kogunesid lõkke juurde õhtust sööma. Toit maitses väga hästi.. esimesed ampsud vähemalt. Pärast läks süda pahaks. Ma arvan, et ma sain liiga vähe vett selle tripi jooksul. Meil paluti kaasa võtta palju rasvast, sest keha vajab seda külmas, kuid ma igatsesin koguaeg õune ja vett ja lõpuks ma sõin hoopis lund ja nendel hetkedel tundus, et lumi on parim toit maailmas..olgugi et jah ma tean et seal on baktereid ja värki, ja et see pole toit.
Istusime lõkke ääres ja mõnulesime natuke. Uni tuli vaikselt peale. Pakkisime asjad kokku ja kolisime oma aukudesse. Meie augus oli ruumi neljale. Kaks ühel küljel sissekäigust, kaks teisel. Mina magasin Carmeniga kõrvuti. Johanna magas teisel küljel. Lukas oleks ka pidanud magama seal, kuid ta kolis naaberonni keset ööd. Lobisesime Carmeniga kuskil kella üheni välja. Jutt jooksis hästi vähemalt:) Carmen on tore tüdruk!
Kell kaks pidin ma vetsu jälle ronima (ja see oli jube kogemus..üldse kõik vetsutamised) ja peale seda proovisime me magama jääda. Carmenil tuli uni hästi – tal oli mõnus sõjaväemagamiskott. Mul ei tulnud üldse hästi. Ma ei maganud selle öö jooksul üldse hästi. Külm oli koguaeg...varvastel ja peal ja magamiskott ei sobinud kuidagi eriti hästi. Ootasin hommikut. Välja ajasin end varakult kella kaheksa aeg. Birthe,Sabine ja Christine olid ka juba üleval. Istutasin end päikese kätte ja sõin oma nugattist südame pahaks jälle. Varvastel oli külm, saapad olid märjad, kuid ma ei tundnud erilist sidet oma keha ja hinge vahel, ning ma lasin sellel lihtsalt olla. Vaikselt ärkasid teised ka üles. Liitusid meiega, sõid vaikselt oma hommikust...kõik omas mullis. Kell kümme läksin ma pakkima, et kell üksteist meie laagriplatsilt lahkuda. Tagasiteel olid mul ka fellerid all ja ilusti läks sõit. Paaril korral võtsin suusad alt ära, sest ma ei julgenud mäest alla sõita. Alustasin umbes 20 minti varem minekuga kui teised ning jõudsin umbes 20 minti nende järel parkimisplatsi ka. Hehe
Autos rongijaama sain mugavalt ette istuma ja rääkisin terve tee Stigiga Venemaa ja Eesti suhetest. Asjad autost sain maha enam-vähem esimesena ja panin kohe jooksu vetsu poole. Oh kui mõnus oli vetsus jälle käia, olgugi, et see vets seal oli suht kole. Oh kui mõnus oli jälle oma muusika tagasi saada ja lihtsalt seda kuulates mõnuleda. Mu rong läks 1308. Kristina ja Consuelo võtsid sama rongi, kuid me ei istunud koos, sest meil olid erinevad kohad. Olin siis üksi oma muusika ja ilusa vaatega Norrale. Ma olen sõitnud palju rongidega eks ja tänu sellele näinud nii palju ilusat! Mu lemmik on Mjøsa-äärne sõit Hamari ja Oslo vahel, mis kulmineerub Minnesundiga, kus on kolm erinevat silda üle järve alguse. Iga kord ma mõtlen sealt üle sõites, et ma ei ole pettunud oma valikus:)
Vahetasin ronge jälle kaks korda. Alvdalist Hamarisse rongis pidin vetsu minema. See oli hõivatud ja ma pidin ootama. Naine, kes sealt lõpuks välja tuli, naeratas mulle. Mõtlesin, et seda Eestis vist ei juhtuks.. Hamari rongijaamas nägin üht natuke tüsetat ja nõmedalt lapselikult riides naist. Mõtlesin, et ta on a) välismaalane või b)maakas.
Nad mõlemad istusid Hamari ja Oslo vahelises rongis minust natuke tagapool. Neist viimasel hakkas natuke enne Gardemoeni telefon helisema ja ta vastas soome keeles. Vähemalt ma arvasin seda. Mõtlesin, et ongi tüüpilise soomlase välimusega. Kuid ma sain kuidagi kahtlaselt palju aru ja tal ei olnud seda lahedat soome meloodilisust... ta oli eestlane. Võtsin oma julguse kokku ja läksin neile juurde ning küsisin: „Te olete Eestist vä?” Tundsin kusjuures jälle väikest keelebarjääri, hehe. Neid oli umbes seitse ja nad kõik vastasid, et jah. Ma sattusin segadusse, et neid nii palju oli. See naine, kes mulle vetsust tulles naeratas, oli ka eestlane!
Proovisin vestlust alustada, kuid nad ei võtnud keegi vedu. Nad ei vaadanud mulle otsa ka ja ma tundsin end täieliku kanana seal nende keskel. Ütlesin siis okei ja läksin pettunult oma kohale tagasi. Ma ei mäletanudki, et tavalised eestlased sellised on..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar