Påskeferie

Muidugi olin ma unustanud neljapäevast äratuskella sisse, mis tähendas, et kell neli see helises ja ma pidin midagi ette võtma, et ma täitsa üles ei tõuseks. Tüütu jah, kuid kuidagi väga tavaline juba. Uni tuli tagasi õnneks pauguga ja järgmine kord vaatasin seda kella kaheksa paiku. Uni oli täis saanud. Voodis vedelesin siiski poole kümneni. Ma armastan vabade päevade hommikuid, kus ma lihtsalt võingi oma voodis päikese liikumist vaadata ja mõtteid mõelda...kuni süümepiinad tulevad ja ma ennast voodist välja ajan.

Live magas ja teised olid tööle läinud. Vaatasin MTVst vanu muusikavideosid, lugesin lehte ja sõin hommikust. Päike paistis silma ja sinine taevas oli ka.. tuli tahtmine õue minna. Paningi siis end natuke rohkem riidesse ja läksin rattaga sõitma. Tegin suure ringi, vahepeal jalutades ka. Käisin vaatasin kohaliku järvekese ära, jalutasin ülikooli vahel ning leidsin kiriku juurest ühe Estonia-hukkunu, kes oli eestlane. See tuli välja õhtusöögi lauas, kui ma oma leiust perekonnale jutustasin ja nad teadsid seda meest natuke.. Muidu Norra on nii ilus maa.

Koju tulles pesin pesu ja sõin lõunat. Live ärkas siis. Küsis paar küsimust snøhule kohta ja kadus oma tuppa jälle. Ma tulin siis ka üles. Lugesin raamatut kuni õhtusöögini. Jäin lauda istuma pikaks ajaks. Vaatasin talvetoitude kokaraamatut ja sirvisin jälle oma raamatu Norrast läbi, otsides tuttavaid kohti ja üleüldiselt kõiki kohti Ingeriga arutledes. Täitsa tihti saab juba öelda, et jei ma olen seal käinud. Vaatasin kaarti ka ning seal oli isegi Alvdal peal. Väga märkimisväärne, arvestades, et see on umbes Väätsa-suurune kohake. Kaardil ei ole ei Åsi, Skid ega ka oi-kui-tuntud Drøbakit, mis on kõik palju suuremad kohad. Ma üllatusin väga, kui põhjapool see on. Peaaegu Trondheimis väljas. Sellest on pealegi kirjutatud ka natuke. Kaugemal põhja pool, Alvdali linnakeses, on Husatuneti koduloomuuseum 17 majaga, mis on ehitatud 1600. aasta paiku. Aukrusti keskuses on maale ja joonistusi värvikate tegelastega kirjaniku ja illustraatori Kjell Aukrusti raamatutest. Alvdal on lähtepunkt peresõbralikele mägiretkedele ja samuti Norra kõrguselt teisele turistvei’le – see on turistirada, mis kulgeb 1666 m kõrgusele Tronfjelleti mäele.

Seitsme paiku helistas Lukas ja kutsus kinno. Pakkisin asjad ruttu kokku, vahetasin riided ja viskasin väikese meigikihi peale ning sõitsin Oslosse. Saime Nationaltheatreti juures kokku ja ruttasime Saga kinno. Ma polnud seal varem käinudki.. kuid see oli esimene kino, millest ma teadlik olin..ma mõtlen, et ma teadsin sellest ka juba Eestis elades. Kõik filmid olid juba peal. Kell oli palju. Lukas tahtis näha „Mannen som elsket Yngve”, mis algas 15 minutit enne meie kohalejõudmist. Saime siiski piletid ostetud ja läksime lihtsalt saali natuke hiljem.

Mina olen filmi varem näinud. Vaatasin seda Maria, Mirjami ja Consuega Lillehammeris, värkse kips käel. Mulle meeldis väga. Mulle meeldib endiselt väga. Ma vaataks heameelega kolmandat korda ka. See on üks tore norrakeelne film, mis on tehtud raamatu järgi, kus tegevus toimub aastas 1989, kus on ilusad värvid ja hea muusika ning Stavanageri dialekt. Filmi nimi tähendab tõlkes „Mees, kes armastas Yngvet” ja põhiline teema on homofiilsus. Publik oli täna väga energiline. Kõik naersid kõva häälega. Nii kõvasti kohe, et vahepeal kadus tekst naeru alla ära. Armas oli sellegipoolest. Ning keegi ei iutanud, kui poisid lõpus suudlema hakkasid. Peale selle oli kuidagi väga liigutav istuda Lukase kõrval, kui ta vaatas Norras tehtud filmi, kus oli üheks teemaks Berliini müüri langemine. Lukas on sakslane muideks, endiselt Ida-Saksamaalt. Pärast filmi läksime Deli de Lucasse. Jõime kohvi, sõime jäätist ja plaanisime Trondheimi trippi. Mõnus oli üle pika aja jälle korralikult Oslos olla.