Norra

Ma sain ilmselt täna öösel märgi, et pole veel õige aeg kojuminemisele mõelda. Emme sundis mind ja Marit kultuurimajja minema. Ta korraldas moeshowd ja meie pidime osa võtma kui tema modellid. Ta andis meile mingid koledad suured mustad vatijoped. Panime need juuksuris selga emmet kirudes. Show hakkas just samal hetkel, kui me väikesesse saali tagasi jõudsime. Anne oli laval ja kuulutas etendust avatuks, emme mängis lava ees klouni. Meid märgates hakkas nõmedaid kutsumisliigutusi tegema, mida tavaliselt klounid teevad. Raputasime pead ja suundusime välisukse poole, kuid emme jõudis meile enne vastu ja lükkas suurde saali, läbi rahva, lava peale, kus algas etendus. Seisime kahekesi lava keskel. Ma ei tahtnud seal olla. Ma tahtsin lavataguse ukse kaudu välja joosta, kuid seal nurgas oli üks suur koer, kes minu suunas lahti lasti. Võtsin järgmise nurga. Seal oli järgmine... kõik nurgad olid koeri täis ja nad kõik armastasid mind. Jooksin pea laiali kabuhirmus seal ringi, kuni lõpuks maruvihasena selle ukseni pääsesin... kuid ma ei suutnud ust kinni panna ja kõige suurem ning hirmuäratavam koer jõudis mulle järgi. Ma ei tea, kuidas ma temast lahti sain, kuid järsku seisin Mariga seina ääres, hingeldades. Siis tuli emme ja hakkas minuga riidlema. Ma sain ikka väga-väga riielda. Et elu ikka ei ole selline, nagu mina seda tahan ja niimoodi ma Norras ikka hakkama ei saa. Siis ma ärkasin üles ja hakkasin nutma.