ja ne umeju russki jazõk

Öösel ei saanud jälle magada. Uni oli, kuid kurk ei lasknud. Hommikul läks natuke kergemaks ja ma magasin sisse. Kell pool üksteist ärkasin ja jooksin läbi monsuuni ja puudripilve. Külmkappi jõudsin ka, tänu sellele, et Arne mind jälle rongijaama sõidutas. Lahe on sõita rongiga, kui õues on valge. Näeb kõiki majasid, teid, põlde ja metsi, mille olemasolust teadlikki polegi. Enne oli mul Åsi ja Oslo vahel üks pikk rongisõit tunnelis. Silmad on ikka väga olulised. Mulle meeldib endiselt Kolbotn’i arhitektuur paremat või vasakut kätt, oleneb kuidapidi sõita. Mulle meeldib tagurpidi ja siis on see vasakul.

Jõin kolm pudelit vett sõidu jooksul ära ja Oslosse jõudes pidin esimese asjana vetsu minema. Saatsin Desile enne sõnumi, et ta Nationaltheatreti peatuses sisse tuleks, sest ma ei saa väljas olla kaua oma haiguse tõttu ja ta saatis mulle vastu sõnumi, et ta on seal juba. Ootasin ta ära ja me läksime koos vetsu, hehe. Ta oli väga ärritanud. Ema oli käskinud tal kõik kohvrid ja kotid lahtipakkida ja uuesti kokku, sest tal olid ülekilod ja need ei vastanud reeglitele. Pooled asjad pidi maha jätma ja lõpuks oli veidi riielda saanud, et ta mulle oma asjad oli andnud. Kõik see tegi ta murelikuks ja mõtlikuks veidi. Lukas tuli natuke üle poole ühe. Vahetasime peatust ja istusime natuke T-banet oodates. Desi rääkis kõik oma mured jälle uuesti üle, et Lukas ka teada saaks. T-banega sõitsime Holmenkollenisse, kus istusime maha kohvikusse, kus istusime lõpuks tund aega. Pidime kohtuma Samiga USA-st, kuid ta ei tulnud ja ei tulnud ja Lukas oli ära unustanud, et tal on Sami number ja nii me lihtsalt ootasimegi. Lõpuks ta avastas numbri ja tuli välja, et nad juba on tornis. Lubasid alla tulla, mis võttis väga kaua aega (ilmselt nad lõpetasid oma ekskursiooni muuseumis). Sõime Lukase mandariine ja punusime üksteisele patse. Lund hakkas sadama ja me läksime välja. Sam tuli ka suht kohe. Tegime pilti lumega ja läksime uuesti kohvikusse, sest Samiga koosolnud YFUkas tahtis kohvi. Ma olen lootusetu. Kui seltskonnas on rohkem kui neli inimest, tuleb lukutõmbaja ja paneb mu suu kinni. Sellega tahan öelda, et ma olin pmst vait koguaeg, hehe.

Oma rahakokkuhoidlikusega mängisin endale kogemata tasuta muuseumipileti välja, millega sain uuesti Holmenkolleni torni ronida. Vaadet täna põhimõtteliselt ei olnud, sest lund sadas ja pilved olid madalal. Samas olid tornil tuled ja väga mõnus oli seal endiselt olla. Desi oli nii õnnelik ja seda oli tore näha.

Alla jõudes vaatasime natuke suveniiripoes ringi ja istusime vihma käes, mis enne oli lumi olnud. Mul hakkas kurk jälle mängima ja me otsustasime kõik siis minema minna. Lukas sai Sami peal istuda (nii öeldakse norra keeles, kui sa saad küüti, haha) ja meie Desiga läksime kahekesi linna. T-baneni oli aega ja me avastasime, et Venetsueelas on normaalne kehatemberatuur 37 ja pool kraadi. Kesklinna jõudes oli kõik juba pime. Suunudsime Lucasse, kus ma üllatus-üllatus jälle lasanget sõin. Desile ostsin šokolaadicookie. Jalutasime rongijaama ja ühe ebaviisaka koristaja pärast istusime pool tundi perroonil ja ajasime juttu. Rong tuli ja me kallistasime ja ütlesime tšau.

Imelik on nüüd mõelda, et ma ei näe teda enne, kui ma Venetsueelasse lähen. Leppisime kokku, et me ei jäta hüvasti ja läheme tavaliselt lahku, sest on ka pikemaid aegu olnud, kui me üksteist ei näinud. See tähendab, et ma pean Venetsueelasse minema enne 2023. aastat (see on nii jubedalt suur number, et imelik on mõelda, et ma veel 2080 ka elada saan). Selle aja sees jõuan ma vähemalt neli korda minna (kaks näiteks Argentiinasse), kui juhuslikult ma just lotoga ei võida.

Õhtul vaatasime Livega Hitleri allakäiku. Ta tegi pahasid tegusid, ma tean küll, kuid selles filmis ta karakter väga ebameeldiv ei olnudki. Asi võib selles ka olla, et see oli nii pikk ja ma nautisin saksa keele kuulamist natuke rohkem kui norra keele lugemist, mis tähendab, et ma ei saanud kõigest just aru... täielikult. See polnud väga vajalik ka. Viimase kahekümne minutiga jõudis mulle terve film anyway kohale, hehe.

Ma tahan saksa keelt õppida ja ma tahan vene keelt õppida. Ma leian, et need keeled on ilusad. Ma leian, et kohvi maitseb ilma suhkruta hästi, sest siis pole maitse nii hea. Ma leian, et lahe on leian öelda, sest mulle meeldib, kuidas nad nii saksa keeles ütlevad (ich finde es bla bla vist), olgugi, et meie keeles see õige pole. Ma leian aga, et keelega tuleb mängida, sest see teeb elu huvitavamaks.

Minu arust räägivad kõige lahedamat inglise keelt need maad, kus inglise keel pole riigikeel. Ma avastasin seda ükspäev telerit vaadates, kus oli saade hollandi anorkesikutest. Ma ei taha oma aksente kaotada. Need näitavad, et ma olen eestlane, kas te ei leia?

MARTIN, MUL EI TULE UND JÄLLE.