Rapuntsel

Mu päev algas sellega, et ma magasin ja siis ärkasin üles. Sõin natukene ja läksin voodisse tagasi kuni kell sai täpselt niipalju, et kooli minna. Esimesed kaks tundi oli inglise keelt. Algas tunnikontrolliga, mis oli jube-jube ette teatamata. Olgugi, et õpetaja eelmise tunni ajal kolm või neli korda rääkis, kuidas ta võib tunnika teha. Teise tunni lõpuks saime tööd tagasi ja ma sain... tatarataa.. kuue miinuse! Ma olin nii õnnelik, et pisarad tahtsid silma tulla.
Midttime ajal jooksin politseisse. Vihma sadas ja märg oli. Skagenist koju saabudes lebas laua peal kiri politseist, mis kutsus mind passipildiga kohale. Pilti mul polnud.. või oli ka.. mul on neid päris palju. Umbes seitse lühikese ja musta peaga ning üks napilt enne siia tulekut tehtud, kuid seda oli vaid üks ja ma ei raatsinud sellest loobuda. Pealegi. Politseis on pildiautomaat, mis tundus väga lõbus olevat. Istusin sisse ja jamasin kümme minti rahaga. Ta ei tahtnud mu münte vastu võtta. Terve pildistamise protsessi jõllitad ennast ja mind ajas see naerma. Samal ajal kummitas peas kurja eestlase käsk mitte naeratada. Lõpp tulemus ongi veidra muigega Liina. Kvaliteet on suht kehv, välja trükiti kolmekümne sekundiga.
Politseitädi ei tahtnud pilti vastu võtta, sest ta polnud minu teemaga kursis ja palus meil tagasi tulla, kui välismaalaste kontor lahti on, kuid Inger võitles meile õiguse ja pilt jäi sinna. Kirjas öeldi, et tuleb vaid pildiga sinna minna ja vsjo.
Norra keeles lugesin artiklit "Persepolisest", mida ma väga-väga näha tahan. Geograafias oli kontrolltöö, millest ma midagi ei teadnud, kuid ilmselt tegin klassist kõige paremini ära. Pidime Euroopa kaarti täitma. Seekord oli uus kaart! Isegi Montenegro oli Serbiast eraldatud. Ilmselt mul tuli mõni viga kirjutamisega, sest ma proovisin ilusti norra keeles kirjutada, kuid ma loodan, et õpetaja vaatab sellest üle.
Töö oli teise tunni ajal, esimese ajal õppisime tööks. Kõik küsisid läbisegi üksteiselt Eesti kohta. Estland, Estland, Tallinn, Tallinn käis üle klassi koguaeg. Ma ise peaaegu unustasin Eesti. Ruumi oli nii vähe ja ma ei tahtnud seda kohe alguses täis sodida ning otsustasin alustada suuremate riikidega. Selle ajal ma muidugi unustasin, et ma Eestit ei märkinud ning kui omadega valmis olin ja kaarti üle vaatasin, nägin, et ainus riik, kus midagi kirjas pole, on see riik, mille ma peaksin esimesena täitma.
Koju sain pool neli. Sellega meenub mulle, et mul on palju sõnu tagasi võtta. Alustame sellega, et taani ja norra keele kirjutamine pole täpselt ühesugune ja lõpetame, et siinsed koolipäevad pole lühemad (kaksteist sõna).
Istusin teleri ette ja vaatasin järjest kõiki nõmedaid seriaale kuni seitsmekümnendateni (mis pole nõme, kuid see vaatamine võrdub peaaegu magamisega), mille poole pealt me sööma läksime. Peale sööki otsustasin õppida. Mul oli visuaalses kunstis värvidest lugeda. Lugesin voodis ja ei saanud aru, millest loen ja järsku ärkasin üles kell 22.12. Võtsin läätsed ja meigi maha ja läksin voodisse tagasi. Palju magamist, hah?
PS! Mul on pikad juuksed juba, eks!