Norra

Mind ajab naerma, kui palju inimesed enda välimusest hoolivad, mis ei tähenda, et mina ei hooli. Ma lihtsalt hoolin teistmoodi.. kuidagi. Esimese tunni ajal oli klassipildi pildistamine. Tüdrukud, kes muidu on meigita ja riietuvad täiesti tavaliselt, lasevad endast enne pildistamist laineriga üle käia ja tõmbavad kätte kätised või riputavad end üle ehetega, mida ilmselt peavad lahedateks. Siin juures ma julgen väita, et need ei ole lahedad.
Ma teadsin ka, et on pildistamine, kuid ma ei teinud midagi erilist selle jaoks. Vaatasin hommikul peeglisse ja maalisin end sama palju kui tavaliselt (mis iga päevaga suureneb). Ma usun, et klassipildil peakski olema tavaline, siis jääb mälestus õige u know. Nad justkui tahaks endast teist muljet jätta pildi peal.
Kunstitunnid olid masendavad. Alustasin brozüüriga. Mul oli kindel ettekujutus, milline see tulema peaks, kuid ma ei suutnud seda täita ja uusi samuti mitte välja mõelda. Mul polegi midagi tehtud, millega ma rahul oleksin ja see teeb meele kurvaks. Brozüürid sakivad.
Koolipäev oli lihtsalt okei, sellega.


Õhtu oli selle-eest aga kjempefint. Olin kutsutud Hanne sünnipäeva tähistamisele Oslosse ning plaanisin sinna sõita rongiga. Leppisin Saraga kokku, et kohtume pool kuus rongijaamas, kus saabus mulle sõnum, et Sara tunneb end endiselt halvasti ja jätab selle sünna vahele. Neid sõnu lugedes tundsin ma kuidas varvastest algas üks suuuuuuur hirmulaine, mis lendas mu ajju paari millisekundiga. Terve tee Oslosse olin ma üks närvipundar. Ma ei läinud maha Oslo S'is, sest Nationalteatret' peatus oleks olnud mu sihtkohale lähemal. Appi kuidas ma kartsin, et rong ei peatu teatri juures ja oi kui suur oli mu kergendus, kui ta peatus seal. Rongilt maha saades oli mul aga järgmine müür ees, mida ületada. Kuidas sealt maa alt välja saada?? Olin selles peatuses vaid korra varem olnud - kui tulime Livega YFU pizzasöömiselt koju - ning seekord ka teistpidi - koju tagasi minnes. Järgnesin teistele inimestele ja jõudsin maa peale, valisin vale ukse peatusehoonest väljumiseks ning hetkeks ei teadnud, kus ma olen. Keerutasin oma peaga paar ringi ümber oma telje ja leidsin üles teatri kupli, mille poole oma suuna ka võtsin.
Tähistamine algas Strotingsgata Peppe Pizzas. Ma olin kolmas külaline, kes kohale jõudis. Viimased jõudsin peaaegu tund peale mind. Me tellisime pitsa enne nende tulekut ära ja nad said kohe sööma hakata, kui lauda istusid. Meie ootasime oma pool tundi külalisi ja pool tundi selle otsa veel pitsat. Õnneks oli meil lõbus. Pitsad olid liiga kõrvetavad ja pähklised ja vett oli liiga vähe. Mu närvid jõudsid vahepeal krussi tõmmata juba, sest ma ei mõistnud norra keele numbreid õigesti ja panin puuse meie kino ajaga, mida me minu arust olime maha magamas ja kui ma tunnen, et ma hakkan hilinema, there's no good.
Kino algas tund hiljem, kui ma aru sain ja kõik oli ok. vallutasime mulle uue kino - vika, mis asus päris lähedal mu valele väljumisele teatripeatusest. järgmisel päeval sain teada, et see on oslo kontsertmaja kõrval, kuid seda suur ja uhket hoonet ma muidugi öösel ei märganud. vaatasime väga pahat filmi - midagi nimega keelatud linna lahing, vähemalt norra keelest otsetõlkega. hiina film, millest poolt ma ei suutnud vaadata, sest nad tapsid ja lõikasid teineteist koguaeg. point mulle kohale ei jõudnud, sest räägiti hiina keelt ja lugesin norra keelt. lõpp kokkuvõttes oli see point ilmselt tähtis, sest ma ei suuda uskuda, et kõik teised meie seltskonnas seda armastasid lihtsalt filmi värvikirevuse pärast ning kes armastab nii palju verd? ma loodan, et mitte keegi.
film lõppes nats enne ühtteist ja Liina sai jälle läbi öise Karl Johani jalutada. Ma hakkan sellega harjuma juba. Tund aega oli rongini ning me istusime natuke McDonaldsis, kust mina midagi ei ostnud ega osta ka, kuid mõni tahtis jäätist. Rongijaamas proovisin Narvesenist leida uut NYLONit, kuid seal polnud vanatki ning nüüd ma olen kurb, sest ma ei saanud seda osta. Ma ei taha uskuda, et see on mingi märk, kuid see näib nii selline.
Rong oli moderne, see väga voolujooneline, ühe pika vaguniga, kus kõik toolid on nagu Suzanne vagunis, isegi mugavamad. Ma paanitsesin, kas ta ikka peatub minu peatuses, sest enne olen ma seda rongi näinud vaid sellest linnast läbi kihutamas. Ilmselt on öösel teine värk.