Pühapäeva hommikul ärkasin ma viimasena ja tundsin vajadust veeta suur osa oma hommikust vannitoas ning kui ma lõpuks alla jõudsin, taipasin, et kõik olid mind oodanud, et hommikusöögiga alustada. Tuju läks ära ja ma olin pahur terve järele jäänud hommiku. Hommik lõppes külma Kattegati joostes, mis äratas üles nii keha kui selle teise. Lained olid tohutud ja vesi oli külm. Mul oli lõbus.
Koju tulles alustasin KING KONG puslega. Algus läks kiiresti ja tükke oli 1000. Tegelesin sellega terve järele jäänud päeva, kui välja arvata väike sissepõige lähedal asuvasse hotelli, mille restoranis jõin kuuma päris šokolaadi. Enamasti, kui tellin sooja šokolaadi, saan kakao. See oli sulatatud šokolaad (tume). Maitse polnud nii magus ja meeldiv, kuid tõelisus tegi selle paremaks kui kakaona müüdav soe šokolaad.
Esmaspäeva main thing to do oli jalutuskäik mööda randa Taani põhjatippu. Otsisime aukudega kive, mis tähendas, et enamuse ajast käisime ninad vastu maad. Ma leidsin ühe auguga, kuid see pole kaugeltki lahedaim. Minu lemmik on must kivi, mille sisse on meri kraapinud südame kuju. Ma ristisin selle kohe peale leidmist oma armastusekiviks, mis toob mulle edaspidi palju õnne armastuses. Live leidis Karje-mehe pea koopia kivis. Ta andis selle mulle. Mina spetsialiseerusin väikestele klaasjastele siledatele kivikestele, millest annaks ilusaid kaelakeid teha, kui omaks peenikest, väga peenikest puuri. Kui ma seda ei leia on mul plaan bee tagataskust võtte – emme kivimikogu, millele ta järgi tuleb kevadel. Igaljuhul jope on nüüd väga raske, sest need kõik on endiselt mu taskus.
Jalutuskäigu pikkus oli umbes neli kilomeetrit. Peaaegu Taani tipus oli majakas, mille otsa me ronisime. Siinsed inimesed on nii usaldavad või lollid, ma ei teagi. Üles ronimine maksis viis krooni, mille pidi poetama plekist hoiukassasse. Piletit vastu ei saanud, lihtsalt hea tunde üles minna.
Uurige nüüd taani kaarti – põhjatipp keerab end Rootsi suunas, eks. Ma olen seal käinud. Loodus meenutas raba, jälle, ning lained olid suured. Hirmuäratav haige väike hüljes liigutas end abitult keset tippu. Mina jooksin kõige kaugemale meie seltskonnast Taani tippu. Ilus lõpp ühele maale. Tagasi läksin koos Livega mööda teed, mis on E45 lõpp või algus, kuidas võtta. Ma olen nüüd selle tee Taanis 100% läbinud. Mitte ühe korraga, kuid algusest lõpuni kõike näinud.
Esmaspäevast veel nii palju, et Skagenist laenutavad jalgrattad sõidavad ilmselt amortidega, öine Skagen haiseb jubedalt ja on inimtühi ning mu mp3 suri TÄPSELT samamoodi nagu ta eelane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar