Globaalne soojenemine kummitab mind ning see ei meeldi mulle. Ma tunnen end süüdi ja ei oska midagi teha. Täna andis mulle norra keele õpetaja teksti jää sulamisest Põhja Poolusel. Mind üllatas, et see teema jälle minu juurde tuli.
Kunstitunde oli vaid üks, mis algas varem kui oleks pidanud ja koolist sain ma ära juba pool kaksteist, mis oli ikka mõnusalt vara. Koju jõudes polnud pakkimisega eriti kiiret ja ma sain endale muusikat alla laadida. Pakkimine läks ka ruttu. Liv ja Chris tulid kell viis. Enne seda sõime me õhtusööki ja vaatasime natuke telerit. Auto täispakkimine käis ruttu ja kella kuueks olime me Oslos praami järjekorras, mis kestis kokku kolm tundi, sest Danskebåt jäi hiljaks. Igav polnud – kuulasin muusikat või jutustasin – kuid valus oli. Mina ja Live saime tänu minu soovile kõige tagumised toolid, mille üle mul on hea meel, sest mulle meeldib seal istuda olgugi, et jalad on nina all. Valusaks tegi olemise fakt, et kogu mu suure keha raskus oli vaid ühel tagumikupoolel, mis lõpuks tahtis alla anda. Nalja sai ka. Chris oli teinud paadipiletite tellimisel vea ja minu identiteet on ma ei tea kus, igaljuhul selle praamiga ta ei sõitnud. Pardakaart oli mul esmalt Liv’i nimega, sest kajutite jagamine oleks valesti läinud, kui ma oleksin „õige” saanud. Liv’i kaotasin ma ära ja Live andis mulle enda ehk Chris’i oma. „Minu” ehk Liine Hågenseni pardakaart oli kas Liv’i või Chrisi käes. Ma leidsin selle väga naljaka, et ma Liine olin.
Laevale saime ka peaaegu kõige viimasena. Selletõttu pidime kohvikus kaua kohta otsima, sest kõik teised olid sinna varem jõudnud. Restoran oli juba täis. Laua, mille me lõpuks leidsime, okupeerisime me terveks õhtuks. Vahepealt käisime Taxfree’d kaemas, kuid enamuse ajast istusime seal lauas. Live ja mina olime viimased ja ma ei teagi, millal me magama läksime. Kell kaks või kolm äkki. Igaljuhul hommikul ärgates tundus magamiseks jäänud aeg jube lühikene.
Äratus oli täpselt piisavalt enne, et teha vannitoatuur, panna riidesse ja autosse ronida, et laevast välja sõita. Ma tundsin Frederikshavni ära. Hämar oli ja vihma sadas väga tugevalt. Sadamateelt ära keerates võtsime suuna Skangenile, mis on vastassuund Aalborgile. Uus tee minu jaoks. Aken oli väike ja mu MP3 töötas veel – mul oli päris tore. Hommikust sõime Aalbäki Kro’s. Buffee laud väga vähesega sellel. Sink aga oli väga hea ja greibimahl veelgi parem.
Skagenis otsisime üles oma maja, kuid asju me ära ei saanud panna, sest pidime ootama kella kolmeni, mil me alles võtmed saime. Läksime siis Skageni muuseumisse, kus olid ainult maalid ja maalid ja maalid. Väga realistlikud maalid. Mitmed olid meeldejäävad ja ilusad, kuid ma olen ilmselt liiga sisse elanud end popkunsti ja kuuekümnendatesse: natuke igav oli.
Viite tundi, mis kolmeni jäänud oli, me ära ei kulutanud – tuli leida uus tegevus. Jalutasime Liv’i ja Ingeriga Skageni gågatal ja uurisime poode. Ma leidsin martsipani seebi, mis lõhnab nii isuäratavalt, et seda nuusutades unustan peaaegu ära, et see on seep ja tahaks hambad sisse lüüa. Gågata on pikk ja aega läks palju. Pool kolm saime Livega supermarketi juures kokku. Läks toidushoppinguks. Taanis on natuke pruunim leib, mis maitseb õige leivana. Siin on suured jogurtid – pappist „pudelites” nagu mõned piimad. Ning pood oli väga räpane ja maakas. Samal ajal Chris ja Arne käisid võtmel järel ja peale poeskäiku võisime minna oma majja, kus ootas meid ees uus ja vastik üllatus – maja oli paksu tolmukorra all. Inger võttis kohe telefoni ja helistas rendifirmasse, kellega pidas pika kõne maha ja tulemusena poole tunni sees pidid saabuma koristajad. Kõik olid supernäljased, sest söödud polnud peale hommikusööki, ning võimalus pizzat soojendada, mida me poest ostsime, võeti meil ka ära. Majast saadeti meid välja, et koristajad saaksid koristada. Sõitsime sadamasse ja istusime maha Pakhuset’i restoranis. Toidu kätte saamise ja tellimise vahe oli pikk ja mu kõht kannatas, kuid nii on igas restoranis. Sõin mingit valget kala, mis oli hea.
Võtsime magustoidu ka ja veetsime mõnusalt aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar