Norra

Pühapäeval avas Astri Tønnesen Berg, kes on Live parima sõbranna Margreta ema ja selletõttu kind of sõber Ingeriga ka, Norsk Landbruksmuseum’is näituse „Wax and Gold. Mitt møte med Etiopia.” Kõik meie kodust olid kutsutud, kuid ainult mina ja Inger läksime, sest Live oli haige ja Arne tegi Ski lähedal metsas puid.

Astri, tema mees ja Margreta elasid eelmisel aastal Etioopias ja näitusel väljas olnud töödeks sai ta inspiratsiooni sealt. Mitt møte med Etiopia – minu kohtumine Etioopiaga. Võrreldes Texase näituse avamisega, oli see palju uhkem! Rahvast oli juba kordi enam. Üks väike pruuninahaline Etioopia naine tantsis naljakalt – justkui plõksis oma kehaga. Ta pani meid plaksutama, kuid ma suutnud keskenduda sellele, sest mul vajus suu lahti. Imestusväärne, mis ta oma kehaga tegi. Peale selle jutustati Etioopiast ja seda kõike eelinformatsioonina, sest me olime fuajees ning keegi polnud veel näitust näinud.

Astri harrastab põhiliselt batikat (on see eesti keeles ka nii? Kanga peale trükkimine kihtidena vms). Selles tehnikas oli suurem osa töödest, väiksem osa oli akvarell. Viimased meeldisid mulle kusjuures rohkemgi: värvilisemad. Eriti kenad oli vihmavarjudega pildid.

Näituse vaatamise kõrvale pakuti etioopia kohvi, mis oli kõige kibedam (suhkru ja piimata) kohvi, mida ma eales joonud olen. Okei, ma ei joonudki seda, sest ma ei suutnud alla ajada. Paar loksu ja kõik.

Peale näitust korraldas Astri oma kodus suure õhtusöögi, kuhu Live oli appi kutstud, kuid kuna ta oli haige, läksin mina. Minu jalgratas pandi nende poole sõites auto pagasiruumi ja see tekitas minus peavalu. Norras on palju nö lamavaid politseinikke, kuid nad on teistsugused. Mingi aja tagant on asfaltikiht lihtsalt paksem ja üle sõites tekib sama efekt nagu politseikuga. Tavaliselt on need ülekäigukohad. Ma polnud varem märganud, kui tihedalt neid on! Iga ülesõidu korral hüppas mu jalgratas, mis ei mahtunud täielikult pagasiruumi, vastu autot ja ma kujutasin ette, kui ilusad triibud või augud sellest jäävad. See oli väga närvesööv, mul oli hea meel, kui me kohale jõudsime.

Mind neil eriti vaja ei olnudki, tegelikult. Margreta ütles, et ma võin vaadata kalasuppi ja talle teatada, kui see üle keema hakkab, mida ei juhtunudki. Samal ajal kui teised toas ringi jooksid ja taldrikuid, lusikaid ja muud sellist laiali vedasid, võtsin ma aega ja uurisin nende kodu. Trepi kohal oli Astri maal, mis tekitas õudustunnet. Mind segaks maal endast oma kodus. Palju pudi-padi ja maale seinal. Köögist leidsin ühe huvitava lahenduse nugade hoidmiseks, mida võiks kodus ka kasutada (sinna seina ja riiuli vahele toppimise asemel). Seinale (suht kõrgele) oli pandud suur ja lai magnet, kuhu külge noad kõik kinni jäid.

Peale külaliste saabumist sain rohkem tegevust. Jagasime suppi ja koristasime nõusid. Peale seda sõime ise. Väga maitsev piimaga kalasupp oli! Kohvi (mida ma ei võtnud) ja kooki sai ka ja natuke peale seda võisin koju minna, kus õhtu saatsin mööda „Uhkuse ja eelarvamuse” viimase kolme osaga. Lõpuks muutusid kõik tegelased mulle tuttavateks ja meeldivateks ja kokkuvõttes on see samuti väga hea! Kui vaid see valgus...

Ma oleksin pidanud õhtul asju ka pakkima... kuid selle jätsin ma mõnusalt hommikusse!