Norra

Ärkasin mõnusalt kell kuus. Üles tõusta oli hämmastavalt kerge ja heatujuline, üldse polnud tunnet, et oleks veel voodis. Ilmselt olin ma väga erutatud eesseisvast väikesest tripist klassiga Fyrsteilene saarele Steilene saarestikus Oslo fjordis vaatega Oslole. Ma ütlen kohe alguses ära, et ma sain uue linna oma öisete linnade nimekirja!!

Steilene saarestik on väga väike igas mõttes – vaid viis saart, mis kõik on tillukesed. Ma arvan, et ma pole nii väiksel saarel, kui see, kus ma esmaspäeva ja teisipäeva veetsin, varem olnudki. Miks me sinna sõitsime? Kunstiklassiga külla kunstnik Tony’le, kes veab projekti Steilene Sculpture 2007/2008. Ma arvan, et ta saatis kooli kutse ja meie kui kunstiklass saime võimaluse minna. Tema projekt oligi meie reisi idee ja peamõte.

Sõit algas kell kaheksa kooli juurest väga sügisese ilma keskelt, mis tegi mu tuju veelgi paremaks. Ma tundisin end nii hästi selles hallis ilmas. Pool tundi sõitsime fjordi äärde, et paadiga edasi sõita. Kohale jõudes paati polnud ja me pidime ootama. Minul tegevust oli, ma lihtsalt vaatasin, vaatasin ja vaatasin suu lahti seda ümbrust, vaadet. Udusse mattunud mäed, fjord, värvilised puud (mida ma polnud varem märganud ja tore, et ma märkasin!! Tavaliselt ma astun sellest märkamisest lihtsalt suure kaarega mööda).

Paat tuli umbes tund aega hiljem ja meie üllatuseks oli see väga väikene. Jagasime oma pooliku klassi veel pooleks ja sõitsime kahes vahetuses, mina esimesega. Paadisõit oli mõnus, nagu alati. Ma leian selle väga vabastava.

Elasime väikeses valges majas keset saart, kus oli köök ilma veeta, elutuba ja kolm magamistuba. Kuna ma sain esimeste seas saarele õnnestus mul voodisse pääseda, paljud pidid maas magama.

Programm algas filmiga Steilene saarte ajaloost. Kunagi ammu enne II maailmasõda asus kahel suuremal neist õlitehas. Suurim oli enam-vähem tünne täis ehitatud. Neid enam pole, nüüd on seal muuseum. Saarel, kus mina olin, elas kunagi vaid majakavaht ja nüüd on see Tony käsutuses, kus ta korraldab kunstiprogramme õpilastele.

Peale filmi istusime kolmeks tunniks Tony stuudiosse. Ta jutustas meile oma projekti ideest (skulptuurid keset loodust rauast ja puidust) ja näitas pilte ühe Norra maakonna skultpuuridest, kus igas kommunes on üks nö metsik skulptuur. Meie ülesanne oli oma ideed paberile panna ja see oligi kõik. Ta vaatab need üle ja mõne aja pärast tuleb kooli ja me hakkame nendega edasi töötama. See tähendab, et me saime vö vaba aja alates kella kuuest kuni järgmise hommikuni.

Õhtusöögiks tegime kõik koos tacosid. Ma olin kui vaatamisväärsus, sest ma polnud neid maitsnud. Kõik koos elutoas söömine oli väga lõbus. Me grupp kasvas palju rohkem kokku, kõik on kõigiga sõbrad nüüd. Või noh, enamvähem. Meil oli kaks tüdrukud, kes hoidsin koguaeg oma ette ja ei suhelnud teistega. See oli imelik. Meil oli väga lõbus!