Norra

Unes nägin, kuidas inimesed mulle norra keelt jutustavad ja mina neile kogemata eesti keeles vastan. Mõtlema hakates on see täiesti tõsi! Ma olen mitu korda öelnud „or” asemel „või” või „maybe” asemel „võib-olla”. Eile õhtul pidin Live sünnal tõlkima „Lille Snille” inglise keelde, kõigi pilgud olid minul ja ma ütlesin „väike” mitte „little”. Ilmselt tuleb see sellest, et ma ei mõtle täielikult kaasa, mida ma tegema pean. Naljakas, minu arust :D
Laupäeval, kui ma sünnal oli, helistas Kjersti koju ja lükkas seenele mineku edasi, sest seeni pole veel piisavalt. Nüüd on minek plaanitud 16. septembrile. Mul oli selle üle isegi veidi hea meel, ma tahtsin puhata, mis aga ei tähenda, et ma terve päeva kodus istusin ja telerit vaatasin, mida ma ka tegin, aga ikkagi.
Peale hommikusööki võtsin ma jalgratta ja sõitsin sinna Oslo-mäele, et pilti teha. Ilm on täna vahelduva pilvisusega ja väga selgelt Holmenkollenit ma ei eristanud, kuid sealt see näha on, ma tean seda!
Kohale jõudsin ma nii ruttu, et kohe üllatusin. Olin ette kujutanud, kuidas sinna minek võtab pool tundi aega ja lükkasin koguaeg seda edasi, sest ei viitsinud nii palju vändata. Koju tagasi ma veel minna ei tahtnud ja keerasin siis oma mainroadilt kõrvale ja sõitsin järve äärde, kus peetakse aerutamisvõistlusi. Minek oli mõnus laskumine. Tagasi minek polnud üldse nii tore, sest ma avastasin, et peale mäest ülesmineku raskuse on mulle vastu ka tuul, mis oli täna mega! Ma võtsin rahulikult ja vaatasin ümbrust, jalgratas enda kõrval ja jalutasin selle tee. Koju jõudes olin väga väsinud.
Siis algas teleri vaatamine, kus esmalt oli eelmise aasta TOPMODEL, millele otsa tuli kohe see disaineri saade – kaks osa järjest, viimane oli finaal.
Muide, täna õhtusöögi ajal sain ma esimest korda häid seeni süüa! Ma olen neid mitmeid kordi maitsenud varem, kuid alati on nad kuidagi tuimad tundunud. Täna pakuti neid koos kollase kastmega ja nad olid fantastilised!
Uudistes rääkis aafrikalastest ja indialastest (vøi sarnastest). Nad kommenteerisid ka ja ma ei saanud aru, mida nad räägivad - kuulasin siis nende keeli. Naera puruks ausøna, nii naljakad keeled! Pärast Live rääkis mulle, mida nad øelnud olid - esimene neist oli jutustanud oma topeltvägistamisest. Pole just väga naljakas, eks. Sellega hakkasin møtlema, et mulje keelest muutub peale seda kui sa aru hakkad sellest saama täiesti. Näiteks (sorri) mina ei leia, et eesti keel on ilus keel. Ma ei oska sellele vaadata kui millelegi ilusale, sest ma tean sønade tähendusi ja søna muudab ilusaks lihtsalt kuulates selle tähendus.
Ønneks ma mäletan veel, kuidas ma suhtusin norra keelde, kui ma sellest üldse aru ei saanud - üks kandiline ja voolav keel, tavatsesin ma øelda.
Peale uudiseid vaatasin Live lemmikfilmi "300", mis on üks naljakas film. Mulle ei meeldinud. Ma ei saanud køigest aru ja seal oli tohutult verd ja see oli imelik... Hea, et me ei raisanud sellele raha, Mari!