Norra

Lõunal söitsime Dröbak’isse, mis on minu kodulinnale kõige lähemal asuv vaatamisväärsus. Kõlab veidralt nimetada nii linna, kuid vaatamisväärset on seal tõesti terve küla jagu ja veel pealegi. Mulle meeldis enim valgete väikeste puitmajadega, kitsaste tänavate ja mõnusalt koduste aedadega vanalinn.
Jalutasin nendel tänavatel oma pool tundi, iga nurga peal tahtsin pildistada ja mõtlesin emmele. Mulle tundub nähes aina uusi Norra linnakesi ja nende eramajasid, et emme unistusteaia jaoks oleks Norra pind parim. Ma mõtlen kiviktaimlaid, mille jaoks ei pea kive kuskilt kokku vedama, sest see turritab maa seest niisama välja. Inimesed istutavad aedadesse erinevaid ja huvitavaid taimi. Mulje jääb kui mõnusast seagsummasuvilast, mis ei vaja eriti hoolt. Suure osa aedadest moodustavad (ilusad) roosid, seega hoolt on kohe palju vaja.
Enne seda külastasin aga Julehuset’it – jõuludele pühendatud pood, aasta ringi. Eriti populaarne on turistide seas suvel. Praegu polegi enam jõulud nii kaugel. Mõnus jõulutunne tuli, sest kõik kaubad ja tulekesed ja kuusepuud tuletasid jõulumõnu meelde.
Päeva peamine sündmus oli praamisõit Oscarsborgi kindlusesse, mis on kõige paremini tuntud rolli järgi Saksa sõjalaeva Büchleri uputamises 9. aprillil 1940. Kindlusest tulistatud torpeedod (mis on suured ja võimsad!) tabasid alust, mis suundus Oslo poole, pardal esimesed okupatsiooniväed, ja viisid laeva põhja. Sellega lükati okupatsioon edasi ja kuningal avanes võimalus maalt põgeneda.
Drųbakis on Oslo fjordi kitsaim koht, mille keskel asuvad mõned saarekesed, millest ühel kindlus asubki. Nii kiire praamiga, nagu see hall ja sõjalaeva Salmistu rannast meenutav praam, pole ma enne sõitnud.
Saar on väike ja väga rahulik. Keegi ei lärma, inimesi peale turistide näha pole (sest neid seal polegi elanikena, minu arust). Kindlus asub saare lõunaosas ja on päris suur. Mulle meenutas pigem inglise losse. Poolringi kujuline, keskel murulapike, kus suviti etendatakse näidendeid. Lossis elab Oscarsborg’i kindluse muuseum, mis enamuses jutustab Büchlerist. Vaatasin seal muuseumis üht filmi selle kohta, mis vaimustas mind vanaaegsete kaadritega. Ma armastan must-valgeid filme, pilte jms!
Lossis väljas saare piiridel on suure kahurid, mis on nimetatud Piibli tegelaste järgi. Neid nähes tuli mulle Martin silme ette, ta oleks raudselt neid nähes a) vaimustuses, b) surmahirmul. Ta on nii armas!
Oscarsborg’i kidlusega saarel on väike kõrvalkaaslane ka. Jalutasin seal ka ühe tiiru. Arne tahtis mind viia torpeedode väljalaske kohta mäe sees, kust nad suunatakse vette. Alguses ta eksis ära, ma järgnesin talle ja sain märgi osaliseks, päriselt ka! Kõndisime kuskil väikesel saarel metsa sees ja ma kohtasin kändu, mille sisse oli saetud Tokio Hoteli märk ja samal päeval oli Billi ja Tomi sünnipäev. Ma erutusin täiega :D
Tagasipraamini, milleks eraldi piletit ostma ei pea, sest sinna saarele ongi vaid kaheotsapilet – sa lihtsalt pead tagasi ka minema, ükskõik kas kolme kuu, kolme päeva või kolme tunni pärast, oli meil palju aega ja Arne otsustas mind saare restorani viia. Sealt oli ilus vaade fjordile ja kaugele paistvale Oslole. Ostsime „lõuna” ja võisime buffee’s süüa nii palju kui süda lustib. Ma proovisin kõiki huvitavaid asju, alustades toorest lihast ja lõpetades väikeste karpidega, mis ei maitsenud üldse hästi. Kahju, et nendel toitudel nimesid juures polnud, ma oskaks praegu palju täpsemalt rääkide. Igaljuhul sea oli üks kauss täis krevettide laadseid elukaid, kuid nad olid punasemad – oh mein gott kui head nad olid! Ja siis marineeritud paprikas täidetud sinepiga! Sinep on uus ketšup, muide! ;)
Tagasiteel hakkas vihma sadama ja puhus tugev tuul, kuid ikkagi istusin ma laeva tekil ja vaatasin ümbrus, mis on imeilus. See võiks piltidele ka nii ilus jääda!
Kell oli juba palju ja me otsisime praamilt maha tulles üles oma auto ja sõitsime Ås’i. Mul oli umbes kolm-kaks tundi aega end Live sünnipäevaks valmis panna. Postitasin blogisse oma sünnipäeva teate ja hakkasin riietust otsima. See võttis kaua aega!! Peo teema oli pidulik – tüdrukud kleidis ja poisid pintsakus.
Live pidas sünnipäeva koos Kariga (ta sõbranna) Kari pool. Seega avastasin ma laupäeval uue maja ka! Pidu oli väga klassikaline, mis on super, sest klassikalist pidu olen ma juba ammu tahtnud. (Kahjuks kartulisalatit ja tuutsid polnud, kuid OK ikkagi :D) Mängiti fantomiim(n)i, millest mina enam-vähem välja jäin, sest esiteks olid kaardid kõik norra keelsed ja arvamisi tehti ka norra keeles. Selleeest proovisin jätta meelde sõnu ja ära arvata, mida teised arvavad. Näiteks nål on nõel!
Söök oli ka hea – eriti üks täidetud tomat viis keele täiesti alla. Live oli need valmistanud ja ta lubas mulle neid lähiajal veel teha.
Väga tähtsa osa sünnipäevast moodustas kinkide avamine. Kõik kaardid loeti ette ja kingid pakiti lahti. Live sai oma kuus CD-d ja kaks DVD-d (minu omaga arvestades 3), pluss kaks veini (ta sai 18 enju).
Enne mainisin maja... see oli suur ja väga hubane. Rohekelt oli igasuguseid aafrikalikke kaunistusi – ma kahtlustan, et nende pere on korduvalt Aafrikas käinud.
Kingid lõpetati kell ühekaks ja ma olin täiesti rampväsinud – ma haigutasin iga kahekümne sekundi tagant. Live kutsus mulle Arne järgi ja ma pugesin koju jõudes kohe voodisse.