12. september, kolmapäev

Ma olen segaduses ja tunnen sallimatust Al Gore suunas. Vaatasin hommikul koolis filmi tema esinemisest ja arvamustest globaalse soojenemise kohta. Film tegi vägagi selgeks, kui valesti me kõik käitume lastes süsihappegaasil maailma vallutada. Filmi lõppedes tundsin, et mina olen selles süüdi, et umbes 50 aasta pärast põhjapoolus on suvel jäätu. Ta on suurepärane esineja, see kõik mõjus, kuid kaks kõige tähtsamat asja jäid puudu: esiteks ei andnud ta mitte ühtki vihjet, mida teha, et globaalsele soojenemisele punkt panna. Ainult fakt fakti otsa, kui hulluks kõik läheb. Mida ma saan teha, et see lõppeks? Kirjutada mõnele suurfirmale kiri, et palun lõpetage?!

Teiseks ta ise ei ela säästlikku elu. Õpetaja rääkis, et üks lennukisõit võrdub kuue aasta autosõiduga. Tema kasutab kõiki luksuslikke võimalusi ja lennukisõite, et rääkida üle maailma, kui vale see on, mida ta ise teeb. Oli see Gandhi, kes ütles „you have to be the change”? Tema ei ole muutus ja ta ei õpetanud meile ka, kuidas muutuda.

Jätkasime klassis arutelu. Õpetaja küsis, kuidas muutuks mu klassivenna elu, kui kõik hakkaksid globaalsest soojenemisest hoolima. Ta jutustas päikesepaneelidest ja hõredamast autoliiklusest. See tuletas mulle meelde väikest nuppu ühest Hollywoodi näitlejatarist Stiina teevee lehekülgedel, kes hakkas roheliseks, mis tähendas, et ta pani katusele need päikesepaneelid ja maksis tohutult raha special seinade eest, pluss veel mingid utoopilised asjad, mis minu arust on ülepingutus. Ma olin seda lugedes šokeeritud. Ma arvan, et sellised inimesed mõtlevad liiga suurelt. Ta elab ju endliselt majas, mis mahutaks kuus perekonda, kannab oma rõivaid vaid kord elus ja lendab ühest maailma otsast teise kümme korda aastas.

Mul on oma ettekujutus rohelisest eluviisist ja mulle meeldib see, kuid ma ei suuda välja mõelda miks. Miks ma tahan elada roheliselt? Väga ilus oleks öelda, et mu lastel on tulevikus parem elu. See pole aga tõsi, sest ma ei tea, kas ma lapsigi tahan.

Ma ei tea üldse midagi. Ma ei tea, mida ma tahan, miks ma tahan, kes ma olen, miks ma olen, miks ma elan, mis mulle meeldib, miks mulle miski meeldib, miks ma siin olen. See viimane küsimus on mind viimasel kahel päeval palju vaevanud. Asi pole selles, et mulle ei meeldiks siin ja kõik oleks halvasti. Ma ei suuda lihtsalt leida eesmärki, miks ma siia tulin. Mida ma sellega saavutada tahtsin, kes ma tagasi minnes olla tahan. Mul on tunne, et see lihtsalt juhtus. Ma ei mõelnud üldse kaasa, tegutsesin, et see toimuks, kuid ei mõttestanud. Ma uskusin, et usun, et see on õige ja vajalik. Aga milleks? Milleks ma tulin Norra? See on kõigi lemmikküsimus. Ma vastan alati, et mulle meeldib Norra või midagi sellist. Kuid ma pole juba päris pikka aega seda küsimust endale esitanud. Vastus on: ma tulin Norra, sest ma uskusin, et usun, et Norra on kõige parem riik maailmas, ilma kaasa mõtlemata ja lasin sellel lihtsalt juhtuda. Teate mida ma nüüd kardan? Et ma saan moekunstnikuks kaasamõtlemata, uskudes, et ma seda armastan. Kas ma tegelikult ka armastan?