Norra

nüüd hakkavad alles mineku raskused kohale jõudma ja see on päris hirmus. vaimses mõttes just. näiteks viimasel ajal ei talu ma üksinda olemisi, eriti kui ma kuulen, kuidas teised teises toas räägivad. mul tekivad süümekad ja tuleb kurbus. nutt on kurgus koguaeg (ja saab sealt välja ka aeg ajalt). mitte, et ma ei tahaks minna. ikka tahan. lihtsalt see pole nii lilleline, kui ma seda ette kujutasin. üldse olen ma oma kujutlustelt, mis on päris kirjud, arvestades, et ma olen neid juba u neli aastat kujutlenud, palju värve maha proovinud võtta. aga sellegipoolest olen ma meelestatud positiivselt, veidi realislikumalt vaid. ma olen selle mõttega, et norra tuleb peale üheksandat, nii ära harjunud, et imelik on kujutleda ka seda, et ma läheks kohe peale pügi vhk-sse. ja eriti jube on kujutleda pügi tagasi minekut. nii et ma siis parem ei kujutlegi.

ma väga loodan, et norras tõesti on külm maa ning seal on jahedam kui siin, sest ma ei ela seda kuumust üle, kui nii jätkub, nagu praegu on.