Norra

Ma väga ootan emmelt pakki, sest siin on külm ja ma igatsen oma kindaid & salle.
Aknast hommikul välja vaadates ei saanud arugi, sest taevas oli selge ja päike paistis, kuid kui õue läksid ja rattale istusid, tundsid, kuidas sõrmed ei taha enam liikuda ja põsed õhetama hakkavad. Tegelikult ma armastan sellist ilma. Sügis on mu lemmik aastaaeg. Eriti meeldivad mulle värviliste lehtedega päikselised sügis hommikud, kus on värske ja külm õhk. Täna oli peaaegu selline, värvilisi lehti on veel natuke liiga vähe.
Kooli läksin teist teed mööda, kui tavaliselt, sest sain Furuveieni (mu kodutänava) lõpus oleva raudteetunneli juures kokku Saraga, kellega koos läksin kooli. Koos kooliminemise leppisime me kokku reedel, sest esimene tund oli keka ja mul polnud õrna aimugi, kuhu minna. Eelistan ma tegelikult endiselt oma nö õiget teed, sest tagasi tulles on sellel tõus väiksem kui nö uuel. Tagasi ma tulingi õiget teed mööda.
Me jõudsime väga täpselt. Riietusruumi astudes ei saanud ma aru, kus kõik teised on. Kell oli juba kaheksa saamas, kuid riietusruum oli täesti tühi. Seal polnud midagi. Ootasin, kuni Mette ja Liv, kes meiega samal ajal saabusid, riided ära vahetasid. Mina tegin seda juba kodus. Kedagi ei tulnud endiselt. Küsisin siis Liv’lt, kus kõik teised on. Ta vastas, et saalis juba. Samal ajal pakkis Mette oma asjad kokku, tõusis püsti ja hakkas minema. Siis mulle jõudis kohale.
Nad ei jäta siin oma asju riietusruumi. Nad tassivad neid endaga kaasa, kuni õpetaja spetsiaalse toa avab, kuhu asjad tunni ajaks jätta. See oli uudne mulle.
Tund toimus õues. Õpetaja oli Berit ja esimene asjana meie juurde saabudes küsis ta minult, kas kõik läheb hästi. See on nii armas. Kõik läheb hästi.
Soojenduseks jooksime natukene, mängisime paariskulli. Seejärel jätkasime frisbee & jalgpalliga. Lõpetasime snip&snap-mänguga, mis on reageerimismäng, ning ühe laheda hula-rõnga mänguga, mis käib nii:
Me olime viiekesi ringis ja hoidsime käesti kinni. Ühe käepaari vahel oli hularõngas. Kuidas seda seletada? Me ei hoidnud sellest kinni, vaid me käed olid sellest läbi. See seisis me käte peal. Mängu idee oli selles, et hularõngas pidi võimalikult ruttu ringile ringi peale tegema, liikudes „üle” inimeste, kätest lahti laskmata. Meil oli kolm ringi ja me võistlesime omavahel. See oli väga lõbus! Kahel korral me võitsime ka (ja meil oli üks inimene vähem, kui teistel, kuid see on sulgudes :D)
Kekaks oli määratud kaks tundi, millest umbes ühe tunni tegime kekat. Teise ajal riitusime ja seadsime end korda järgnevaks päevaks. Täpselt selline seade nagu eestlased unistavad, kas pole?!
Norra tüdrukud on väga häbelikud muideks. Riietudes varjuti oma rätikute taha ja ei julgetud ringi vaadata. See oli nii imelik.
Peale kekat oli kaks tundi ühiskonna tundi, mida annab samuti Berit. Neli tundi Beritiga täna. Ta on tore, see oli tore. Ma ei kuulanud eriti üldse, mida ta rääkis, sest olin hooga ametis oma klassikaaslaste iseloomustustega, sest järsku avastasin, et ma tunnen neid iga päevaga järjest rohkem ja mu iseloomustused välimuse ja esmamulje järgi pole enam objektiivsed. Sain kõik ilusti tehtud ja panen need lähipäevil siia ka üles. Siis poole aasta pärast teen seda uuesti ja te näete ka, mis ma mööda panin jms.
Söögipausi ajal läksin Irisega Remasse, kus seisime oma kümme minutit järjekorras, sest nad ei lase korraga kõiki õpilasi sisse poodi. Teised külastajad võivad endiselt minna, kuid õpilastele on ukse peal valvur, kes ütleb, kui võid minna ja millal pead ootama.
Peale ühiskondi oli minul vaba tund. Teistel on samal ajal vist matemaatika, kuid mina ei taha seda, sest siis ma ei saaks kolmapäeviti pool kaks koju, mis mulle aga väga meeldib. Neli on mate kolm korda nädalas. Üks tund esmaspäeval ja teised kaks järest kolmapäeval peale fagdag’i tunde kõige lõpus. Vaba tunni sisustasin ma ilusti ära. Esimese asjana parkisin oma ratta ümber. Sõitsin raudtee alt ära ja viisin oma tavalisele kohale Ås Stasjoni kõrvale parklasse. Seejärel läksin Ås Stasjonisse sisse, ostsin kakao (mis maksis 26 NOKi :O) ja sõin oma lõunat. Seejärel kudusin, kuni oli aeg tagasi kooli minna. Mõnus puhkusepaus tundide vahel, väga nautisin.
Järele oli jäänud vaid kaks tundi inglise keelt, mis läksid väääga kiiresti. Ma kartsin klassi minnes, et ma ei tunne sealt mitte kedagi. Kohale jõudes oli klassis kaks inimest ja nad on mõlemad minu klassist. Mõnus kergendus käis läbi.
Meid on väga vähe, umbes kümme-kaksteist. Üllatav, kas pole?! Ilmselt õpilased pole väga huvitatud inglise keele perfektsest valdamisest, sest suhtlustase on neil juba varem käes. Tunnis võime me rääkida vaid inglise keelt. Ma saan ilusti kõigest aru ja võin vabalt ise vahele rääkida. Õpetaja on väga tore ja lõbus. Viskas nalja koguaeg, kõik naersid. Ta jagas meid paaridesse ja me pidime üksteist intervjueerima. Tahvlil olid abiküsimused ka. Üks neist oli „Would you like to be an exchange student?” :D Ma olin paaris Mariaga, keda ma kohtasin seal tunnis esimest korda, kuid tuli välja, et ta teab Livet ja Ingerit. Muideks, ta on kolmik. See fakt meeldis õpetajale väga, ta küsitles teda ja ta õde väga palju. Kolmas on neil poiss ja nad pole identsed, neid nähes ei ütleks, et nad õed on (venda ma pole näinud). Lähemal uurimisel leib sarnasusi... aga jah.
Peale intervjueerimist pidi igaüks oma paarilisest klassile rääkima. Peaaegu kõik neist olid käinud Inglismaal või USAs ja peaaegu kõigi lemmik puhkusesihtkoht oli London. Üks tüdruk elas Inglismaal paar aastat ja tal oli väga mõnus aksent inglise keeles, kõlas peaaegu nagu päris inglane.
Koju sain poole kolmest. Kohale jõudsin täpselt Gilmore’i tüdrukute alguseks. Vaatasin seda ja sõin banaani. Live jõllitas mind suurte silmaga ja küsis, kas ma teen alati nii. Ma koorisin banaani valest otsast :D Mitte keegi tema tuttavatest ei tee nii. Nemad alustavad sellest varrega otsast. Mulle ei meeldi sealt murda, sest seda on hea mugav käes hoida. See oli päris esimene selge erinevus, mis minu ja norra kultuuri vahel esile kerkis :D Minu arust oli see naljakas.
Peale seda ma lugesin raamatut natukene. Inglise keelne ja läheb vaikselt edasi, kuid väga huvitav ja köitev. Peale kooli olen seda iga natukese aja tagant natukene lugenud. Hetkel olen juba viienda peatüki juures :D
Õhtusöök oli imelik. Live keetis palle, mis nägid välja nagu riivitud värskekapsa pallikesed, mis on mingi jahuka kokku pandud, kuid tegelikult oli see kartul. Well, see ei maitsenud nagu kartul! Esimese sõin ära ja mõtlesin, et ooh, väga hea! Siis võtsin teise ja peale seda mu mõtted muutusid. Ma ei taha neid palle enam niipea :D Kõrvale oli keedetud porgandit ja kaalikat. Iga kord kui ma progandit söön, ma mõtlen selle minevikule. Need pole õiged porgandid, mingid täissüstitud säilitusained. Vastik on, mhmh. Lihana oli praetud lastevorst. See oli hea! (ja mittetervislik, kuid nii need asjad käivad. Perekond, mäletate tädi Merjet, eks! ;))
Peale sööki läksin Ingeriga kiirjalutama. Minu jaoks on jalutamine aeglane kõnnak, kus vaatled ümbrust. Meie käisime aga väga kiiresti. Mõnusalt värskendav oli. Nägin uut maastikku, linnast väljas, metsade vahel. Seal lõhnas imehästi! Aeg-ajal tuli mõni ilus maja, kus ma imetlesin aeda ja detaile. Hobust nägin ka, kappas vastu meile. Veidi hirmuäratav ja üllatav oli teda järsku märgata. Ilm oli super ja enesetunne hea.
Koju jõudes läksin kodust ära peaaegu kohe. Live ja Arnega poodi. Ohh, ma armastan endiselt supermarketeid. Mulle meeldib seal lihtsalt käia. Mäletate ju küll, et ma tahtsin iga kord, kui te Säästumarketisse või Maksimarketisse läksite, kaasa tulla? Ma ei saa aru tegelikult, mis seal nii köitvat on. Tavaliselt ma midagi ei osta, lasen teistel osta. Ma tunnen seal, et mul on vabadus valida, kui näen neid kaupade virnu. Pluss tutvun pakutavaga, et järgmine kord, kui endal midagi vaja on, täpselt teada, mida valida. Me ostsime palju asju, sest Livel on kolmapäeval sünnipäev ja meile tuleb palju rahvast ja nad kõik tahavad süüa.