Ma igatsen väga oma perekonda. Eriti emmet. Tema ja teised olid mu loomulik übris, kui ma Eestis olin. Ma olin nendega harjunud ja ma ei tajunud, kui tähtsad nad mulle tegelikult on. Nüüd ma rikun reegleid, ja suhtlen teiega päris palju, aga mul on ükskõik, sest teie aitate mul just koduigatsusest üle saada, sest ma tean, et te usute minusse ja tuletate mulle meelde, et ma ise pean ka uskuma. Ma armastan teid väga!!
Tänane päev möödus uniselt. Ükskõik, kus ma ei olnud või mis ma ei teinud, haigutus ja silmade kinni vajumine olid minu truud kaaslased. Ega ma pole palju maganud ka. Eilse õhtu ohverdasin trükkimisele ja magama sain pool kaksteist. Äratus on hommikul kell 6.15. Kuus-seitse tundi magamist pole just palju. Sellepärast plaanisin täna oma asjad varasemaks ja olen kodus juba kell pool üheksa. Poole tunni pärast tahan voodisse pugeda ja und oodata. Ma loodan, et ta tuleb ka.
Koolis oli täna väga palju uusi aineid. Alustuseks matemaatika, mis jäi ka viimaseks matemaatikaks, sest ma vahetasin selle inglise keele vastu, mida mul polnud, kuid tahtsin. Peale seda läksin politseisse, kuhu andsin oma paberid sisse. Sellega on nüüd korras ja ma võin ametlikult Norras elada. Kooli tagasi ma proovisin venida, kuid kui ma meelega tahan aeglaselt käia, jõuab sihtpunkt kuidagi eriti kiiresti kohale. Mul oli nii palju vaba aega tunnini, et ma ei teadnud, mida teha. Istusin siis toolidele ja vaatasin inimesi. Peale seda hakkas ühiskond, mida õpetab mu kontaktõpetaja. Ta küsis koguaeg, kas kõik on korras ja kas ma saan teistega läbi. Neid termineid, mida ta lastele õpetama hakkas, olin ma juba õppinud. Nii ma siis seal tuikusin une ja teadvuse vahel. Peale seda tuli prantsuse keel, mis oli vist ainus tund, kus ma koguaeg tegevuses olin. Täiesti lõpp, ma olen superüllatunud, kui hästi ma prantsuse keelt oskan :D Ma sain kõigest aru, mida õpetaja prantsuse keeles ütles. Pluss tööleht. Seal oli eurooplaste prototüübid ja kui õpetaja nende kohta küsimusi küsis, siis mina olin üks kuuest, kes koguaeg käe vastamiseks püsti tõstis. Klassis on meid kuskil kolmkümmend ja natuke pealegi. Prantsuse keeles sain oma esimese koduse ülesande ka: vastata enda kohta käivatele küsimustele. Ma saan küsimustest ilusti aru, kuid raske on vasatata. Mis sind õnnelikuks teeb? Alguses tahtsin kirjutada, et siis olen õnnelik, kui teen, mida tahan. Järele mõeldes see polnud jällegi tõsi (sest hetkel ei ole ma just eriti superõnnelik, kuigi teen mida tahan – mis aga ei tähenda, et ma tahan koju tulla kohe homme ja kõik on halb). Järgmisena tuli pähe, et õnnelikuks teeb mind mu perekond. Mõtlesin jälle natuke ja jõudsin järelduseni, et sellist vastust ma klassi ees vahetusõpilasena igaks juhuks ette lugeda ei tahaks. Praeguse seisuga teevad mind õnnelikuks väga erinevad asjad erinevatel hetkedel ja kõik sõltub millestki muust kui kindlatest punktidest. Järgmine küsimus on, mis mind ärritab... oh jah.
Norra keel ja geograafia olid megaigavad. Norra keele õpetajal (on jälle sama sonks kui minul. Märthel on sama soeng. Livil on sama soeng. See on vanade inimeste seas siin moes.) tekkis minu arusaamisega probleeme ja ta uskus esimesed kolm minutit, et ma olen Islandist. Seejärel ta mainis Reykjaviki ja mulle jõudis kohale, et midagi on mäda. Ma tutvustasin oma kodukohta uuesti ja siis ta vahetas teemat. :D
Geograafiat oli kaks tundi. Teise tunni ajal meile anti kätte kaardid, me läksime kõik koos tunnelisse seisma, keerasime kaarti natuke. Õpetaja rääkis kõrgustest vist natuke ja läksime klassi tagasi. Ma ei saanud üldse aru, miks me nii tegime. Samahästi oleks võinud kaarti vaadata toas, sest ümbruskonda me kaardiga kokku ei viinud peale selle, et otsisime kooli kaardilt üles. Okei, vbla viisime ka... ma ei mõista ju keelt veel.
Koolist koju tulles oli mul täitsa hea meel, sest lootsin, et saan rahus arvutisse minna ja oma asju seal ajada, või oma toas olla, kuid koju jõudes istus uksekõrval pingil Inger ja luges raamatut. Ta käis täna haiglas oma põlve pärast (mida ta korda ei saanud ega vist saa ka, kui ta uut ei pane – mu inglise keelest aru saamine on kaheldav) ja peale seda enam tööle ei läinud. No ma läksin ikka arvutisse, kuid süümekad olid ka. Samas emme, Mari, Raidiga rääkida oli vägagai mõnus ja tore. Ma ei kahetse midagi!! J
Õhtusöögiks oli tomatipüree makaronide ja riisiga, millega samaaegselt (!) sõime kõrvale pannkooke mustikamoosi ja suhkruga. Nad maitsesid päris hästi kokku, kuigi üks oli soolane ja teine magus. Ma hakkan siin sellesmõttes ära harjuma, et söömine muutub lõdvemaks... oioi.
Kell seitse käisin korraks Ås Stasjonis kulturskole kontserti kuulamas. See polnud väga hea, mis oli oodatav. Ma ei saa just tihti muusikakooliõpilastelt head elamust. (Anna lõpetamine oli muidugi teine asi, aga seal ei mängitud sellist tüüpi muusikat ka) Ma vaatasin inimesi. Üks papi hakkas minuga paksusest ja Helsinkist rääkima. Ta oli naljakas. Kurb oli olla tegelt, sest nende esinejate emad olid seal ja vaatasid, kuidas nad esinevad ja siis tuli mul igatsus peale. Ma ei tahtnud nutta ja suunasin mõtted mujale. Pärast kontserti näitas tšehlanna oma nukke, nendega sai mängimist proovida. Ma katsusin ka korraks. Nukkudel olid need paelad küljes. Ma ei tea, kuidas neid nimetada. See polnud just väga raske. Kõige rohkem meeldisid mulle aga ilma paelteta korvpead:
Minu arust olid nad køik veidi Liisa Hendriksoni nägu :D ja nüüd vaadates on nad täpselt selle nukukunstniku enda nägu :D
Siis ma tulin koju, sest olin väsinud ja kurbus puges hinges: ma tahtsin üksinda olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar