neljapäev

Täna oli kaua oodatud inglise keele heldagsprøve. Keetsin hommikul endale putru ja sõin üle pika aja köögilaua taga. Ilma moositeta ja värki. Selline tervislik hommikusöök oli. Kooli sõitsin rattaga. Natuke liiga vara hakkasin minema, natuke liiga kiiresti väntasin. Jõudsin natuke liiga vara kohale, kokkuvõttes. Pidin klassiukse taga ootama. Paar tüüpi olid veel. Üks minu klassist, teised teisest grupist. Rääkisid, kui jobud õpetajad meil on ning kui raske töö meid ees ootab.

Töö juhiks oli üks vana muhe mees. Tal oli mõnus valge habe ja mulle meeldis ta täpsus. Ta lasi meid kolm minutit enne kahekasat klassi sisse. Jõudsime täpselt oma kodinad kotist välja võtta ja koti klassi ette viia. Siis sai kell kaheksa, ta jagas paberid kätte ja Liina üllatus. Jeg mener. See oli kerge. Me olime teinud tundides eksamiülesandeid. Need olid kaheosalised. Esimeses osas pidi laused järjekorda panema või juttu natuke jooksvamaks tegema. Sellel pole vigagi, eks. Teises osas pidi aga seda kõik põhjendama, et miks ma buti sinna panin ja miks see which just sellesse kohta kõige paremini sobib. Ja sellel oli palju viga. Heldagsprøvel olid õpetajad otsustanud selle teise osa ära jätta. Me panime seega esimeses ülesandes lauseid järjekorda (ja ma arvan, et mul tuli õige järjekord) ning teises ülesandes proovisime jutukese monotoonsust kaotada ja seda natuke voolavamaks kirjutada. See on selline konkusga värk. Ma ei tea. Ma tegin päris palju, aga alati annab ju paremini... I mean seal ei ole 100% kindlat õiget vastust. Kolmandaks ülesandeks oli kirjand. Alguses ma mõtlesin võtta kunsti-teema. Kirjuta, milline visuaalse kunstiliik on sulle kõige südamelähedasem ning miks, rääkides oma kirjatükis ka kunsti fuktsioonist. Siis otsustasin ümber, ma ei viitsinud. Võtsin hoopis Q&A struktuuri ja zanri kommentaari. Sisu sai võib-olla täitsa hea, kuid inglise keel läks küll väga põõsasse.

Ma väsin peale teist tundi ära. Ma ei suuda enam seda viimast ülesannet kirjutada. Ma ei suuda enam neid kirjandeid kirjutada, korralikult. Ja siis ma hakkan lollusi kirjutama. Näiteks muinasjutte. Või lampi suust tulevat inglise keele grammatikat. Ja ma mõtlesin meie lõpueksamile ja võib-olla sellepärast mul see kirjand väga hästi välja ei tulnudki.

Ma sain kella kümne aeg valmis. Olin esimene, kes ära tuli. Tulin koju, koristasin natuke tuba, vaatasin telerit. Keskpäeva paiku läksin õue. Lugesin raamatut ja kuulasin muusikat.

Õhtul käisin Oslos. Hannega. Võtsime poole viiese rongi. Hanne ei maksnud rongipiletit. Tal vedas. Nüüd on nii, et alates 5.maist on rongilt ostes pilet 20 krooni kallim. Ta unustas enne osta. Konduktor ei tulnudki. Me tulime Oslo S’is maha. Jalutasime mööda Karl Johanit üles Nationaltheatri juurde. Hüppasime Deli de Lucast läbi. Hanne ostis pestopanini, ma ostsin õunamahla. Oslos on ilus. Puud on lehtes, päike paistab, lilled õitsevad. Me võtsime Nationaltheatrist Tbane Majorstuasse. Hanne ostis esimest korda elus Tbane pileti. Et vedas ju rongi peal, et seda tasa teha. Rääkis mulle veel münte sisse lastes, et tal on täna suur ebaõnn ja samas ka suur õnn kuklal koguaeg. Ta kaotas koolis rahakoti, kuid see leiti üles ja ta ema oli (juhuslikult just siis kui Hanne talle helistas) Åsis ja sai selle koolist ära tuua (ja ma pääsesin Hanne piletite maksmisest). Siis ta unustas automaadist piletit osta ja konduktorit ei tulnudki. Siis oli Majorstua peatuses kontroll vastas ja tahtis piletit näha ja ta ostis esimest korda elus Tbanele pileti. Me olime mõlemad šokeeritud.

Ostsime Colosseumist piletid 27 Dresses’le ja jalutasime Colosseumi ümbruses ringi. Õues oli nii ilus ilm. Naljakas oli. Meil oli ju plaanis kinno minna. Ja õues oli nii ilus ilm.

Saal oli peaaegu tühi. Paar inimest istusit meist allpool, paar ülevalpool. Kõik tüdrukud. Väike saal oli ka suht. Film oli täitsa tore. Selline nõme ja tavaline romnatiline komöödia. Paras meelelahutus kuuma päeva otsa, kus enam midagi mõelda ei viitsi. Ainult...mulle ei meeldi see naine, kes peaosa mängis. Ta on kole. Minu arust.

Peale kino võtsime Tbane tagasi linna jälle. Hanne ostis teist korda elus Tbane pileti ja kontrolli ei tulnud. Läksime jälle Deli de Lucast läbi. Hanne ostis jälle pestopanini. Ma ostsin prantsuse vanilje kakao. Karl Johanil sõitsid ilusad autod. Mängisid kõvasti muusikat ja vilistasid kummi. Vaatasime neid natuke. Baarides muusika mängis ja inimesed lobisesid. Mõnus meeleolu oli. Selline nagu mul oli ükskord ammu emme ja Kikuga Supernoova eel Viru mäki välikohvikus istudes. Selline suve ja linna kooslus. See tegi tuju heaks. Maailm oli nii ilus täna õhtul.

Koju sõites unustas Hanne jälle automaadist piletit osta. Ma ei tea, mida ta täpselt tegi, aga lõpuks maksis ta konduktorile 30 krooni. 49 on Oslost Ski’sse muidu. Siis ta ütles, et kui ma tast nüüd pilti teen, siis ilmselt on ta seljataga ingel. See oli ilusasti öeldud, minu arust.