nasjonaldag

Mind äratati täna hommikul üles. Kell 5:57. Live ja ta sõbrad hüppasid oma russipükstes mu tuppa, laulsid täiel kõril Ja vi elskerit (norra hümni) ja tulistasid mind veepüstoliga. Õhtul rääkis emme, et ta oleks nad maha löönud vist, kui temaga nii oleks juhtunud. Mai tea. Mul oli vastupidi. Ma olin nii õnnelik. Ma olen terve selle russiperioodi oodanud, et midagi juhtuks ja ma hakkasin juba vaikselt pettuma, et midagi ei toimu.

Sedasi algas minu elu esimene 17.mai. Ma pikutasin veel natuke voodis ja tundsin kevadet oma toas. Aken oli lahti öösel, mõnus värske õhk oli toas. Linnud ka laulsid. Vist. Ma ei kuulanud neid tegelt. Mamma ärkas üles ja käis dušši all. Kui ta valmis sai, läksin mina. Föönitasin juukseid pärast. Viimasest korras on pikk aeg. Mõnusalt kohevad jäid. Nad on pikad juba muideks. Mu juuksed on väga pikad juba. Kõige parem viis nende kasvatamiseks on neile mitte mõelda. Järgmine mai on nad mul veel 12 cm pikemad.

Istusin all diivanil, lugesin ajalehti ja jõin kohvi. Ajalehtedes olid kõik artiklid puna-sini-valged (Neil Youngi Keep on rocking in the free world’i esimene salm kõlab nii: there’s colors on the street/red white and blue/people shufflin’ their feet/ people sleepin’ in their shoes; see sobib minu arust 17.maiga kokku) Chris tuli kell seitse. Nad hakkasid Mammaga pannkooke küpsetama - Livele ning ta sõpradele russihommikusööki valmistama. Mamma oli juba laua valmis katnud ja Live ning ta sõbrad istusid all Torgeiri toas ja vaatasid telerit. Ma tulin üles oma tuppa, meikisin ennast ja koristasin tuba natuke. Ma ei tahtnud alla minna. Ma ei tea miks. Nii ma istusingi seal kuni kell sai kaheksa ja Mamma tuli mult küsima, kas ma süüa ei taha ja ma vastasin, et ei taha ja istusin seal edasi kuni kell sai pool üheksa ja aeg oli end riidesse panema hakata. Ma murdsin jälle ühe kunagi ära. Mul oli täna bunad seljas ja mul oli hommikul täpselt samasugune rõõm seda kanda nagu mul oli hommikul enne Petteri leeri. Ma ronisin alusseelikusse ja kleiti ja mõtlesin jälle, et rahvariiete kandmine on midagi erilist. Tegin plaane ka, et kui ma rikkaks saan, siis ma õmblen endale oma enese rahvariided. Mamma õmbles endale ja Livele ja need on ilusad. Liv õmbles ka endale. Ma kasutan Livi oma. Ma pean veel ainult mõtlema, millist ma tahan. Ma ei usu, et Türi oma. Ma tunnen kuidagi, et see on ära kantud; pole enam erilised ja pidulikud. Ma mõtlesin siis Raplale, sest ma tahan rahvarõivaid kohast, kuhu ma kuulun põhimõtteliselt. Mulle ei meeldi see, et neid valitakse väljanägemise järgi ja siis on suurel tantsustaadionil pooled tüdrukud Muhumaalt pärit. Tegelikult ei ole ju. Ma ei mäleta täpselt, kuidas Rapla oma välja näeb. Ainus, mis silme ette tuleb, on sinine seelik horisontaalsete triipudega, kuid ma pole kindel, kas see ka õige pilt on. Käised on vist ka?! Siin olen ma kandnud bunadit Østfoldist. Mamma on sealt pärit, tal on ka Østfoldist. Livele õmbles ta Sør-Østerdaleni bunadi. Sealt on Arne pärit. Livi bunad on mulle natuke suur. Istub väga kergelt mu vöökohal. Sellepärast on hoopis teine tunne ka kui meie rahvariietel eks. Natuke ebamugavaltki. Põll on ees ja see pole nööri külge kinni õmmeldud. Seda nööri ei saa mu keskkohale pingule tõmmata, sest siis seisab see kleidil valesti ning kokkuvõttes ma ei tunne, et mul on põll ees, sest see on liiga nõrgalt peale seotud, et see näeks õige välja ja ma kardan koguaeg, et see kukub ära ja siis ma ei suuda ära unustada, et mul on riided seljas ja see on vastik tunne. Petteri leeris oli sama mure rätikuga õlgadel – mul ei olnud see kinnitatud, sest Liv polnud oma kinnitushõbedat üles leidnud. Seekord ma sain Mamma omi laenata. Mamma kingi laenasin ka ja need olid väga tublid. Ei hõõrunud jalgu ja olid väga toredad.

Chris sõidutas mind rongijaama kella poole kümneks. Russid tahtsid mind kõik näha, kuid ma keeldusin end näitamast. Vilde tuli ikkagi spetsiaalselt minu juurde ja ütles, et ma näen kena välja. Ma sosistasin häbelikult takk talle vastu. Ma ei tea, kas ta kuulsiki seda. Ostsin Texasest uue månedskorti. Oda nägi vaeva mu sünnikuupäeva paika panemisega ja ma avastasin, et mul on månedskorti ajatu pool kodus. Sõitsime sellele järgi koju. Russid olid just lahkumas, kui ma sisse tormasin. Ma ei usu sellegipoolest, et nad mind nägid. Ma olin nagu Välk Imelistest. Rongijaama jõudsime lõpuks 10 minutit enne rongi. Katusalune oli inimesi täis, sest vihma sadas. Seal läks lõpuks kitsaks. Ma laamendasin oma kotiga, mida ma kuhugi asetada ei suutnud ning vihmavari jäi ka igalepoole ette. Täitsa tore oli, kui rong tuli. Istuma ma ei saanud. See oli täis juba enne Åsi. Seisin ukse kõrval, ühtede tudengite kõrval. Nad rääkisid inglise keelt ning neil olid vihmariided seljas. Nad rääkisid nii hea inglise keelt, et mul hakkas häbi, et ma sellest aru saan. Peaaegu.

Hanne tuli Ski’st peale ja ei leidnud mind vagunis üles (tüüpiline) ning ma kolisin tema juurde. Ta seisis teise ukse juures. Seal oli palju rohkem ruumi. Imean istuma me ei saanud, kuid kedagi teist seismas ka polnud. Hanne nägi ka kena välja. Tal olid pidulikud riided seljas. Bunadit tal pole. Natuke naljakas oli. Minul eestlasel oli norra rahvariie seljas ja mu norrakal polnudki.

Hanne oli ostnud pileti Oslo S’i. Läksime seal maha. Ma paanitsesin natuke, et ma ei näegi kuningat. Olin lugenud ajalehest et lasterongkäik algab kell 10 ja kestab poole üheteistkümneni. Rong jõudis Oslosse viis minutit üle kümne ning kuningaloss on Karl Johani teises otsas. Ma võtsin oma hirmu tõsiselt, sest kuninga nägemine oli mu ainus põhjus Oslosse sõiduks, ja tormasin Karl Johanit mööda üles kuningalossini. Kartmiseks ei olnud loomulikult põhjust. Rongkäik algas küll kell kümme, lõppes aga kaugeltki kell pool üksteist. Lapsed marssisid mööda Karl Johanit, kuningalossi eest läbi ja Rådhusini mitu tundi. Karl Johan oli rahvast täis, kõigil vihmavarjud käes. Me käisime rongi otsaga samas taktis. Jõudsime lossini umbes samal ajal kui nemad. Ma tegin koguaeg paparazzi pilte. Neid oli mõnusalt kerge teha, kui nii palju rahvast on. Keegi ei mõtlegi sellele, et sa temast pilti teed. Pealegi on rohkem huvitavaid situatsioone ja inimesi ka eks. Ma olin oma pildistamise ja mäest üles ronimisega nii ametis, et ma peaaegu unustasin Hanne ja ta lihtsalt jooksis mulle järele. Tal olid muideks huuled ilusti värvitud täna.

Ma nägin paljusid erinevaid bunadeid, paljusid russe, paljusid, kellel oli norra lipp käes või slehvike rinnas(mul oli ka, aga ma kaotasin selle ära) või kes olid vihmakeepides ja kummikutes oma lapsi vaatamas. Palju huvitavaid vihmavarje oli ka. NIng kohutavalt palju lippe. Kõik tänavavalgustuspostid olid lipuvarrasteks muudetud, majade rõdud olid kaetud lipuvärviliste kangastega, pluss peaaegu kõigil inimestel oli midagi lipuga seotut käes või seljas.

Mõni aeg tagasi oli ajalehtedes suur vaidlus ja arutelu 17.mai liputeema üle. Oslo 17.mai komitee oli otsustanud, et nad keelavad ära teiste riikide lipud peale Norra, saami ja ÜRO lipu. Paljudele see ei meeldinud ja nad pidasid seda diskrimineerimiseks. Paljud (sh mina) arvasid lihtsalt, et see on üks mõttetu sääsest elevandi tegemine, sest olgugi, et Oslos ja üldse Norras on palju välismaalasi, tahab enamik 17.mail lehvitada norra lipuga, ükskõik kust nad pärit on. See on ju Norra tähistamine. Näiteks. Meil on ju meie endi pühad ja päevad, kus me tähistame Eesti iseseisvust või olemasolu ning kus eesti lipp on kõrge au sees. Samamoodi on Pakistanis või Somaalias omad kuupäevad oma lipuga lehvitamiseks. Ma nägin võib-olla kahte ÜRO lippu, üthki saami lippu. Muidu 17. mai on tegelikult põhiseaduse tähistamine(17.5.1814 võeti Eidsvollis vastu norra konstitusioon), olgugi, et paljud ütlevad, et see on Norra sünnipäev. Norra sai täiesti iseseisvaks alles 1905, 7.juunil, kui Rootsi-Norra unioon läbi sai.

Ma nägin kuningat. Ma nägin kuningas Haraldit, kuninganna Sonjat, kroonprints Haakonit, tema naist Mette Maritit ning tulevast kuningannat ka. Väike tüdruk. Nad seisid terve rongkäigu ajal kuningalossi rõdul ja lehvitasid. Ma sain peaaegu nii lähedale,et ma fikseerisin nende näojooni. Pole paha. Kauaks me ühelegi kohale seisma ei jäänud. Me läksime ümber kuningalossi, vaatasime rongkäiku ja kuningapere teiseltpoolt lossi, ostsime vorsti ja jäätist ning soojendasime ennast Nationaltheatri rongijaamas. Sealt edasi läksime jälle mööda Karl Johanit, tagasi Oslo S’i poole. Vaatasime ära rongi lõpu ja võtsime rongi koju tagas. Hanne ostis endale Käsnakalle Patriku kujulise õhtupalli ja ma kokat. Võtsime Ski rongi, sest Åsi omani oli tund aega oodata. Mamma tuli mulle Ski’sse vastu. Sõitsime kodupoole. Tegime essos peatuse ja sõime veel ühe vorsti. Seekord sain praetud sibulat ka ning see on mmm kui hea. Sealt sõitsime edasi Texasesse, kus ma sõin oma päeva kolmanda(ja ka viimase) jäätise ja jõin esimese kohvi. Rääkides veel natuke 17.mai traditsioonidest..kõik söövad miljon jäätist ja miljon vortsti(ja ma mõtlen selle all keedetuid pikki viinereid) ja joovad limonaadi. Live ütles mulle hommikul, et ma pean vähemalt kolm jäätist ära sööma. Esimene jäätis oli ühtlasi ka mu hommikusöök. Narvesenis on Krone-is poole hinnaga – 9 krooni. MA naersin Hannele, et nüüd on juba peaaegu eesti hind, ainult ikka veel natuke kallis. Selline tavaline vahvlijäätis ei ole ju 18 krooni eesti krooni, või mis?! Ma kuulsin, et teil hinnad tõusevad, nii et ma ei tea enam millestki tegelikult kindlalt rääkida.

Ma väsisin järsku väga ära. Olgugi, et ma sain kohvi ja jäätist. Istusin Mamma kõrval. Marta ja ta mees Leif, keda ma polnud veel enne näinud, tulid ka meie juurde. Leif oli must väga huvitatud. Küsis, kas ma ikka olen eestist ja kuidas see ikka on siin ja seal ja vahetusõpilane ja värki ja kas ma olen näinud Norrat ja värki ning ma ei suutnud üldse keksenduda. Küsisin koguaeg üle mh mh ja nad ütlesid järjest aeglasemalt ja selgemalt asju ning lõpus hakkasid nad juba inglise keelt rääkima ja mul oli piinlik ja ma tahtsin koju. Ma oskan küll norra keelt, ma olin lihtsalt väsinud.

Nad olid ka tegelt seda märganud, nad ütlesid seda ära minnes. Ütlesid, et me peaks ka koju minema, sest Liina on surmväsinud. Ja ma olin ka. Kodus ma vahetasin riided ära, ronisin bunadist välja ning heitsin diivanile pikali ja sinna ma jäingi terveks päevaks. Ma oleks võinud sõita Karoline juurde Ski’sse grillima, kuid ma ei suutnud end püsti ajada ja söömisele ma ka ei suutnud mõelda. Jäingi niimoodi koju. Täitsa üksinda. Mamma läks Randiga Janne juurde. Neil oli tüdrukute õhtu. Arne ja Erik(Janne mees) on Kreetal ja Randi mees oli meie naaber, kes sai südamerabadnuse ja suri ära umbes kuu aega tagasi. Live oli Kari juures ja lõpetas oma russiaega. Mina kuulasin muusikat, vaatasin telerit, surfasin netis ja mõtlesin, et selline siis ongi 17.mai. Selline oligi minu elu esimene 17.mai.

Muideks kui me Texasest lahkusime ning auto poole läksime lendaski mul lõpuks põll eest ära. Ma olin terve päeva sellel silma peal hoidnud ja siis ma lihtsalt unustasin ja näed!siuhh ja läind oligi