Norra

Hommikul ärkasin 15 minutit enne seda, kui kodust välja pidin minema. Ma pole veel lugenud emme postitust ajast, viskasin vaid pilgu peale. Mõtlesin natuke selle üle. Mul on hilinemise foobia, eksole. Ma ärkan hommikul tund aega enne kodust lahkumist. Sellest pooltunni istun lampi maha. Pärast olen terve päeva unine. See on nii mõttetu tegelikult. Ma saan vähesema ajaga ka hakkama.

Täna on 1. mai. Töörahva püha. Käisime Åsi keskuses kõnesid kuulamas ja pärast SV-partei ühisel hommikusöögil. Istusin seal vanade inimeste keskel ja mõtlesin kui mõttetu kõik tegelikult on. Mõtlesin, et miks me üldse olemas oleme. Mõtlesin ka, et miks ma tahtsin oma tugiisikut Kjerstit ignoreerida. Ta oli seal. Istus peaaegu minu vastas. Naeratas koguaeg nagu ta alati naeratanud on. Proovis minuga juttu teha. Ma tõrjusin ta ära. Ma olen vist solvunud. Ma olen vist solvunud, et ta pole minuga kontakti võtnud. Nõme tegelikult. Ma pole teda ju vajanud ka mitte.

Nad rääkisid poliitikast. Ma kaua ei viitsinud seal istuda. Tulin koju, istusin oma voodile ja lugesin Sofies Verdenit. Magasin natuke aega, raamat kaisus. Kui ma üles ärkasin oli Arne juba koju tulnud. Ta oli jõudnud Live ka ära viia. Ta läks leerilaagrisse õpetajaks. Tuleb alles laupäeval koju. Norras on lapsed 14-15 kui nad leeris käivad. Paljud teevad seda vaid kinkide ja raha pärast. Me lähme ka pühapäeval ühte leeri. Saame kooki ja kohvi ning mina saan bunadit kanda.

Vaatasin natuke telerit, kuid sealt ei tule mitte midagi, aga ma ikkagi vaatan seda. Lõpuks kolisin arvutisse ja surfasin üle pika aja korralikult moeblogides jälle. See moeteema on kuidagi ära vajunud. Ma mõtlen päris palju sellele, mida ma kannan ja värki, kuid muidu... ma ei tea. Ma natuke igatsen seda. Moemaailmas on igaljuhul palju ilusaid pilte. Ja palju ilusaid maailmu ja palju ilusaid inimesi ja kahjuks palju võltse inimesi ka. Neid on palju rohkem ja nad ajavad mind närvi, kuid ma proovin neist mööda vaadata ja nende seast üles leida need ilusad lehed ilusate piltide ja ilusate mõtetega. Ma tunnen ühe hea moeblogi kohe esimese pilguga ära. Täna ma leidsin ühe rootsi ja soome blogi. Seal olid ilusad pildid. Ja ilusad maailmad. Ja inglise keel ei meeldi mulle enam. Lycka är secondhändsbutikker.

Ma veetsin all arvutitoas kokku päris mitu ilusat tunnikest. Lõpuks tuli süümekas muidugi. Kolisin siis suurde tuppa. Istusin seal natukene Arne ja Ingeriga. Rääkisime Route 66’st ning keeltest. Jõime kohvi ka. Ja sõime õhtust. Peale seda tulin ma üles. Võtsin jälle Sofies Verdeni kätte ja lugesin selle lõpuni. Ma kulutasin umbes kaks kuud sellele kokku.

Kella seitsme aeg tulid Chris ja Liv ning ma otsustasin, et olen sotsiaalne. Istusime täiesti all keldris uue teleri ees, sõime kooki ja vaatasime filmi. Bagdad Café. See on täiskasvanute Autod. Põhimõtteliselt. Lugu räägib ühest peaaegu väljasurnud kohvikust Route 66 ääres, kuhu tuleb sisse üks võõras ja muudab selle koha lõpuks paigaks, kuhu kõik tulla tahavad.

Nüüd olen tagasi oma toas, kuulan Jokket Valentineritega ning unistan suvest. Toas on mõnus värske õhk. Mul oli aken lahti, kui ma filmi vaatasin. Õhtul alustan uue raamatuga. The Beatles Lars Saabye Christensenilt. Mul on päris suured ootused... Poolvend ja Herman olid väga head. Ja kõik kiidavad Beatlesit kõige paremaks. Vi får vel se.

PS! Ma tegin aprillis 33 postitust. rekord!