Anna-Liisa

Esimese asjana saatis Anna-Liisale sõnumi, et ta on ka suureks tüdrukuks saanud! Istusin voodil ja mõtlesin natuke 10. aprilli üle järele. See kuupäev on alati olnud peaaegu nagu mu enda sünnipäev. See on alati olnud kevade algus. See on alati olnud Rapla. See on pikka aega olnud bowling (ja Miina-Maarja).

Täna oli kõik muidugi natuke teistmoodi. Õhk polnud väga kevadine, näiteks. Kuid koolipäev oli kerge. Fransk tentamen. Pratnsuse keele tervepäevatöö. Ma sain sellega kahe ja poole tunniga valmis. Viimases ülesandeks kirjutasin ainult lollust. Ma ei suuda istuda üle kahe tunni. Peale seda jookseb mu mõistus minema. Mul oli valida kolme teema vahel, millest väike jutt kirjutada. Kolm neist oli rasked ja ma võtsin neljanda ja kõige kergema. Vivre dans le luxe. Elu luksuses. Ma kirjutasin, et ma tunnen üht tüdrukut, kes on väga rikas. Ta sööb hommikusöögiks jäätist šokolaadiga ning õhtuks kalkunit, sest talle meeldib väga kalkun. Ta elab suures majas ja ta isa sõidab Mercedesega. Ühel päeval läks ta oma suurde aeda jalutama ning vaatles lilli,taevast ja muru. Talle ei meeldinud, et lilledel oli lehed, et taevas oli pilves ning rohi roheline. Ta oleks kollast rohtu tahtnud. Õhtul ta jutustas sellest oma vanematele. Ta ütles, et maailm on kole ja ta ei ole õnnelik sellises maailmas elades. Enne kui ta lauast tõusis palus ta vanematel maailm järgmiseks päevaks ära muuta. Vanemad vaid ohkasid ning vaatasid üksteisele otsa. Täitsa 10. aprillilik lugu tuli, eks! Ma ei taha mõeldagi sellele, mida Konstanze ütleb.

Õhtul käisin Åsi kinos. Sain filmiklubi liikmekaardi ja vaatasin kolme animatsiooni. Kaks neist(Peter og ulven, Den danske dikteren) on Oscari saanud. Den Danske Dikteren oli kõige parem. Åsis ei ole tavaliselt kino. See oli selline luksusvärk. Ainult filmiklubi liikmed saavad vaatamas käia. See on natuke kurb. Meil on uhke suur saal (suuruselt 7. norras!) ja ilus ekraan ka. Seal käiks mõnuga tihti kinos!

Täna jäi veel mu naabril süda seisma.