Norra

Vinternatt i fjellene

Tegelikult oli mul ja Ingeril plaan påskeferiel Stavangerisse ja Bergenisse sõita,kuid minu haiglakäiguga,mis keset puhkust plasseeriti,lõhkesid me plaanid ja me jäime koju. Kahjutasuks tegime hoopis väikese tripi Henie Onsatadi kunstikeskusesse Askeris.

Märkimisväärne kaasaegse kunsti keskus oli kingitus rahvusele olümpial kolm korda kuldmedali võtinud uisutajalt Soja Henielt(ta oli 1928., 1932. ja 1936. aastal olümpiavõitja)ning tema abikaasalt Niels Onstadilt. Siin hoitakse paari kunstikogu,sealhulgas teoseid Matisse’lt, Bonnardilt, Picassolt ja Mirólt, samuti sõjajärgse perioodi ekspressionislikelt ja abstraktsetelt maalijatelt,nagu Estève ja Soulages.

Sonja Henie erandliku sportlaskarjääri trofeekogu on samuti välja pandud. Lisatud on medalid ja karikad,mida ta sai iluuisutamises oma silmapaistva osaluse eest olümpiamängudel ja vähemalt kümnel maailmameistrivõistlusel.

Muuseumil on ka raamatukogu, loengusaal, lastenurk, pood, kohvik ja suurepärane restoran.

Matisse’i, Bonnardit, Picassot ja neid teisi ma ei näinud. Selleeest aga Harald Sohlbergi „Vinternatt i fjellene” ning Einar Sigstadi „Utsikt II’t”. Te pole neist raudselt kuulnudki,eks. Vähemalt enamus teist. Nad on vist suht tuntud siin. Vähmalt Sohlbergi Vinternatist kirjutab mu Norra-piibel natuke ning mõlemast pildist on pilt mu kunstiõpikus. Üles olid need pandud näituse „Norra mäed” all. Palju maale oli ning veel rohkem pilte(kuninganna tehtuid ka!) Ühes saalis sattusime lühifilmi otsa Jesper Justilt(ta on tõenäoliselt taanlane). See oli üks kõhe film. Me olime suures tühjas ruumis ja vaatasime filmi, mille helieffektideks olid sammud selja tagant ja muud sellist. Ma lõpus hakkasin juba igast varje ja värke ka ette kujutama..

Tegime ringi peale Henie trofeekogule ning näitustele Kolsåstoppenist(jei ma olen seal käinud!!) ning ühest norra kunstnikust, kelle nime ma ei mäleta,kuid kellel olid sellised kubistlikud pildid toredates värvides. Põrkasin peaaegu kokku ühe tuntud norra mehega, kellest mina muidugi kuulnudki polnud. Kuid Inger koputas mulle pärast õlale ja teatas,et see mees on kõige targem filmimees terves Norras.

Koduteel sõitsime Drøbakist läbi. Sõime Lapaz’i restoranis piprapihvi. Pihv? Mis on pihv? Mina mõtlen selle all natuke lihasemaid kotlette..kuid ilmselt on see lihtsalt üks latakas liha. Ning ma panen sellega iga kuradima kord puusse. Või noh see oli kolmas kord. Esimene kord oli Aalborgis, teine kord taanipaadis ja nüüd siis kolmas..neljandat korda ei tule. Mulle ei meeldi see. See on liiga liha. Ma mõtlen nendele loomadele ja ei saa aru, miks me neid sööme sellisel viisil, kui seda on nii raske närida, see nii raskelt alla läheb ning ei maitse ka nii hästi.

Kodus käis meil väike remont. Torgeir on nüüd täiesti välja kolinud ning Inger võttis ta toa all kohe ette. Põrand vahetati ära täna. Torgeir oli Arnel abiks ja sellal kui meie kunsti nautisime, said nad põrandaga valmis. Ma olen vaid korraks pea uksest sisse pistnud, et piiluda, kuid liiga külm oli ja ma palju ei näinud. Kõik teised on aga väga rahul ja ma olen ka siis.

Õhtul käisin Oslos jälle. Vaatasin Torgeiri ja ta sõbraga filmi,The Kingdom. Liiga palju verd,õhh..ja sõin ka jälle natuke. Poisid tegid süüa ja mu ego kadus vaikselt ära. Mina ei oska süüa teha.