dette her er dagen

Eile õhtul peale uudiste vaatamist proovisin veel natuke prantslast mängida(mis mul välja ei tule..ma olen liiga kandiline ja ei oska susistades põriseda ka mitte) ning lugesin paar koda läbi oma materiali romaani „Q&A” kohta, mille ma påskeferiel alla neelasin, sest inglise keele õpetaja nõudis. Inglise keeles siis. Mulle täitsa meeldis. Romaan on India kohta. Mõnus oli lugeda jälle. Raamat oli kerge ka – sõnaraamatut ei pidanud kasutama. Peale selle oli kergelt kirjutatud ja haarav samuti. Lugu on ühest vaesest poisist,kes võtab osa miljonäri-laadsest saatest, auhinnaks on miljard rupeed. Juhustele ja kogemustele toetudes oskab ta kõigile küsimustele vastata...kogemata. Saatetegijad on kindlad, et poiss on pettust teind, ning lasevad ta arresteerida. Raamatus ta jutustab oma advokaadile, kuidas ta küsimustele vastas...ja sedasi jutustab ta terve elu ära. Raamat on väga ühiskonna kriitiline ja ma sain palju uut India kohta teada.

Täna pidime suuliselt vastama seda siis. Ma olin kolmas, kes vastama läks. Teemaks, millest rääkima pidin, oli peategelane ja tema areng. Ma ei olnud korralikult ette valmistatud, ma lihtsalt pole viitsinud. Häbi häbi tõsiselt. Ma mäletan, kuidas ma pabistasin eelmise suulise ülesande ees inglise keeles. Ma polnud siis ka ette valmistatud..korralikult. Ma olin arvanud,et see on liiga suur minu jaoks ja siis lükkasin seda viimase õhtuni edasi. Olin enne esinemist hullult närvis ja tundsin süümekaid. Sain nelja.

Seekord ma olin kuidagi imeliselt väga rahulik. Ma olen aru saanud, et ma olen täpselt samamoodi inimene nagu õpetaja ning ta ei saa mulle midagi teha, kui ma halvasti teen.. ta võib pahasid sõnu öelda, kuid nenest ma saan ju jagu.

Läksingi siis sinna, üldised teadmised peategelasest olemas, ja jutustasin õpetajale natukene tema keerulisest eluloost ja et mingit väga suurt arengut ei toimunud – ainult kasvamine väikesest poisist suureks poisiks. Jutustasin natuke ta omadustest ja suhetest ja siis ütlesin, et ok, aitab. Õpetaja ütles esimese asjana, et ma olen paremaks läinud inglise keeles. Ma oleks naerda tahtnud. Siis rääkisime natuke üldisemalt, et kuidas ta mult kirjalikke hindeid kätte saaks. Lõpuks teatas, et mu suuline hinne on 3/4. Seletas veel juurde, et see on õpilaste keskmine ja tema arust ma kuskil seal olen. Ma tahtsin jälle naerma hakata. Läksin klassist välja mõeldes oma klassikaaslastele Eestis.

Ühiskonna tunnis ootasin tervet tundi Ålesundi varingust, kuid seda isegi ei mainitud. Rääkisime hoopis eksamitest ning kehalise kasvatuse teooriast.

Prantsuse keeles lugesime siis oma vestluse sisse. Mind sunniti oma prantsuse keelt ka kuulama. Jäkk. Peale vinterferiet tegin ma oma norra keele eksami esimese, suulise osa ära ja peale seda sunniti mind norra keelt kuulama. Ma sain nii suure masenduse, et ma kaks tundi ei julgenud kellegagi rääkida. Nüüd siis prantsus keel ka. Ma kujutan ette, et see polnud mina... see ei sarnane ju minu häälega! (ma ise ei kuule seda nii) Kui ma ei mäletaks, et ma neid ridu lugesin, ma ei oskaks öeldagi ju, et see mina olin.

Midttime istusin Hannega klassis. Ta proovis jälle geograafia ülesandeid teha, kuid nendega ei saa ta kunagi valmis, sest ma muutkui räägin ja räägin ja tema räägib vastu ka. Ta rebis siis oma kaks esimest vastust vihikust välja ja lubas õpetajale teatada, et ta on vihikut vahetanud ja vanad vastused koju jätnud.

Seda ma ei näinud, sest kell 1 algas MOCK eksam Paper 1 – minu norra keele ekstra tunniga seotud kontrolltöö pmst. See oli raske ja ma mõtlesin koguaeg, kui šokeeritud ma pidin eelmine kord olema.. siis ma ei osanud ju pooltki seda, mida ma nüüd oskan. Ma sain vist kuue, seitsmesest skaalast.. eks näis, mis nüüd tuleb.

Peale seda võisin koju minna. Lugesin ajalehte. Ma ei saanud eile õhtul täpselt aru, mis Ålesundis toimus (ma ei teadnud sõna ras(varing) tähendust), nii et see teema huvitas mind eriti. Peale selle on ajalehe lugemine minu tavaliseks rutiiniks muutunud ning ma tunnen,et mu päev pole täiuslik, kui ma uudiseid ei loe. Jälle üks ilus näide sellele, et alustada on raske, kuid see tuleb läbi teha. Alustasin ma põhjustel, et ma tundsin ennast lollina siinses keskkonnas, kus kõik räägivad poliitikast ja ma ei tee vasakul ja paremal poolelgi vahet. Arvasin, et poliitika on üks piip ühesõnaga... sest mul lihtsalt polnud sellest aimugi. See tundus nii jubedalt suur värk olevat, et ma ei julgenud sissegi hüpata ja siis rääkisin sellele vastu. Siis hakkasin iga päev ajalehte lugema ja nüüd ma tunnen, et ma jagan asju juba...ning kõige parem on tunne, mis tuleb kui Livega vaielda ja siis neid vaidlusi võita ka. Hehe

Õhtul sõitsin Oslosse. Läksin Lukasega kinno „Junot” vaatama. See oli ilus film... ma ei tahagi sõna hea kasutada. Ma ei taha seda uuesti ka näha. See oli teistsugune tavalistest Ameerika filmidest. See jutustas ühe ilusa ja kurva loo ning see tüdruk oli natuke lahe ka.. kuid ma ei saa aru täpselt, mida see öelda tahtis. Et kui ma rasedaks nüüd jään, siis tuleb laps ära anda?

Lukasega on aga endiselt tore! Me saime kõige viimasesse ritta (saal oli muidugi naeruväärselt väike ka.. me võime seda võrrelda sellega, et ma Paide kultuurimajas istusin esimeses reas... sama kaugel olin ekraanist..muidugi ekraan oli väiksem ka) ja täiesti keskele. Me istusime seal kuni tuled põlema läksid. Me olime lõpuks täiesti kahekesi. Kuhu neil teistel kiire oli?

Rongidega toimub siin koguaeg midagi. Nad hilinevad pidevalt. Täna sõitsime Oslo S'i ja Nationaltheatreti vahel hästi aeglaselt. See on maaalune lõik ja nende kahe peatuse vahel teatas rongijuht meile, et aegluse põhjuseks on teade kuskilt kontorist, et tunnelis liigub ringi inimene, kes tahab vist ära surra. Tagasitulles peatusime enne kodu, sest rong ei saanud luba peatusesse sisse sõita. Üks teine rong seisis jalgrattaparkla kõrval paigal, meie rajal. Lõpuks rong sõitis teisele rajale ja ma tulin rongilt maha samalt poolt, kus ma peale läksin. Imelik.