Aberdeen, Šotimaa 28/2 – 8/3

Tahtsin kirjutada, et ilmaga meil vedas, kuid avastasin siis, et olen jälle see, kes ilmast lihtsalt ei hooli. Vihma tibutas mõnedel päevadel, tuul oli päris kõva ning teisipäeval sadas lumi ka veel maha. Samas päike käis mõnel päeval väljas ja mina jooksin koguaeg sukkpükstes ning beezis jakis ringi. Kõik läks okeilt. Täitsa kevad oli üldiselt.

Pühapäeval peale kirikut, kus ma üllatusin kirikurahva sõbralikkuses ja kokkuhoidlikkuses, sõitsin oma hosti Eilidhi ja ta ema Annega natuke linnast välja Šotimaad avastama. Kaugele me ei läinud. Esimene peatus oli üks ilus loss. Lossid on ju tüüpiline Šotimaa ja nende üle tuleb uhke olla ka. Oli see natuke väiksem kui ma ette kujutasin (sigatüügas...) kuid ilus ja vaatamisväärne sellegipoolest. Ja see aed! Hinge võttis kinni! Seal oli palju lilli ja ma korjasin salaja ühe siniliilia ja kandsin seda oma juustes kuni see järgmises peatuses maailma parimat jäätist süües jäätisesse kukkus. Jäätis oli tehtud peaaegu täitsa Aberdeenshire’s, päris seal lähedal, kus ma sellega enda keelt alla viisin. Sõin kaks palli vahvlite vahel: šokolaadi- (mis maitses mõnusalt tumeda šokolaadina) ja meepalli. Jäätisega valmis olles sõitsime edasi. Vasakul pool teed sõitmine erilist harjumist üldiselt ei vajanud. Oli vaid üks kord, kui ma Marshalli autosse istudes ehmatusin, et Viktor sõidab. See oli siis ka ainus. Autoga sõitsime päris palju. Marshall on oma autosse kiindunud ja pakkus koguaeg küüti. Tööle sõidutas mind esimesel kolmel päeval Anne, neljandal päeval sain küüti Eilidhi sõpradelt ja viimasel võtsin bussi. Tööga oli väike draama. Ma olen päris kange tüdruk, teate. Minu esimene töökoht oli peatänaval asuv riidepood Internacionale. Umbes pool jättis hinnapommiliku mulje, teinepool oli päris sehv. Nii mõndagi asja nähes mõtlesin, et seda oleks tore kasutada. Mulle aga ei meeldinud seal. Mulle ei antud peaaegu midagi teha, inimesed ei olnud väga sõbralikud ja ma tundsin end ülearusena. Näiteks kolmapäeva hommikul, kui ma küsisin, kuidas ma aidata saan, saadeti mind esmalt edasi-tagasi, keegi ei tahtnud mind ja lõpuks ütles boss, et ma läheks teisele korrusele Fionat aitama, kus ma eelmisel päeval olin lihtsalt nende riiete vahel aja möödumist oodanud, sest poe osa oli vaikne ja seal polnud piisavalt tegevust ühelegi. Lõpuks mul viskas siis üle. Mõtlesin, kuidas Greta ja Liv väikeste armsate lastega koos mängivad, Viktor ajalehes ja TVs möllab ja kuidas mina seal aja möödumist ootan mitte-toredate inimeste keskel ühes poolnõmedas poes. Kurtsin oma muret juba teisipäeval Grahamile (meie õpetaja, kes on tegelikult Iirimaalt, kuid abiellus end Norrasse), kui ta mind külastamas käis. Ta jutustas ühe mu töökaaslasega, kes teatas, et kõik hakkab paremini minema ja see on alati nii, et esmaspäev ja teisipäev on väga igavad ja midagi pole teha. Teisipäeval tulin tund varem ära. Kolmapäeval hakkas allahindlus ka ning see andis mulle palju tegevust. Jess right. Nagu ma juba ütlesin, polnud mul kolmapäeval ka midagi teha ja ma läksin oma murega jälle Grahami juurde. Saime lõunapausi ajal kokku. Sõime ühes kohvikus browniet (mis oli mmm kui hea) ja jõime lattet. Rääkisime mu töödepressioonist ja kõigest muus ülidsest ka. Kohvik asus teisel pool teed mu töökohast ja tagasi minnes Graham teed ei ületanud... ning mina lihtsalt ei suutnud end sinna poodi tagasi vedada. Saatsin Eilidhile sõnumi, võtsin bussi ja sõitsin koju. Oi kui süüdi ma end tundsin, kuid samas ma teadsin, et ma teen õigesti.. teoreetiliselt. Praktiliselt oleks võinud ju minna ja neile teatada ka, et ma minema lähen. Seda ma muidugi lihtsalt ei julgenud. Alguses ei julgenud Grahamiga ka rääkida. Ma ei maininud kordagi oma plaanist, kui me browniet sõime... julgus tuli aga kokku võtta. Peale paari guitarherotuuri kodus teatasin sellest talle. Ta pakkus välja alternatiivi koolis kunstiõpetaja juures, mille ma suure rõõmuga vastu võtsin. Viimased kaks päeva käisin koolis, kus ma olin küll rohkem õpilase rollis, kuid samas nende õppekavast väljas. Tegin ühe kollaaži ja joonistasin endast protree, peeglit kasutades. Kokkuvõttes tunnen ma, et see nädal oli väga kasulik mulle. Kõik need kogemused tööga on mind mõtlema pannud ja ma olen jälle ennast rohkem tundma õppinud ning oma ideid ümber ideestanud. Peale selle avastasin ma, et mulle meeldib koolis käia, väga kohe. Ainult töö ei ole veel üldse kohe mitte minu teema.

Perekonnaga mul vedas väga. Mul on hea meel, et ma ei pidanud Roulaga koos elama. Teda nägin vaid paaril korral ja meeletult sõbralikud suhteid me ei harrastanud. Mulle aga meelib Eilidh ja terve tema perekond ka. Neid on peres viis: ema, isa, Eilidh ja kaks nooremat venda. Iain on 14, Alexander 10. Alexander oli üks koomiline tegelane. Ta ajas mind naerma. Naerma siis, kui ta ei tahtnud, et tema üle naerdaks. Koguaeg oli mingi probleem ja ta karjus ja peksis ja oli vihane. Ning probleem oli koguaeg! Viimasel päeval jõudsin temaga samal ajal koju ning kui ma olin napilt teisele korrusele vetsu jõudnud, ta juba karjus seal all millegi pärast. Ning see oligi naljakas... kuidas ta karjus ja värki.

Mind üllatas, kui palju nad kodutöödega tegelesid. Ema käskis teha ja nad tegid ka. Mõnikord ma tundsin, et neid käisti kohe liiga palju. Kujutasin ette kui jube oleks mul seal peres püsivalt elada – kõik see, mida tegema peaks... Neile oli see aga väga loomulik.

Ema Anne töötab abiõpetajana primary schoolis, mis asub kesklinnas ning mis on gaeli keele kallakuga, mis tähendab, et esimesed kaks-kolm klassi on vaid keelikeeles, seejärel läheb edasi kahekeelselt. Anne kasvas üles SAARel Šotimaast loodes, gaelikeelses perekonnas. Lapsed on kõik seal koolis käinud ja on osavad keele rääkimises ka. Isa on pärit Liverpoolist, Inglismaalt. Tema töötas nafta-maailmas. Aberdeen ongi üks naftalinn ju. Väga paljud inimesed, kellega ma kohutsin, olid kuidagigi selle alaga seotud. Johni töö tõttu elas perekond 1989-1991 Stavangeris. Eilidh sündis seal. See oli mõnus. Meil oli paljust rääkida. Anne tuletas koguaeag norra keelt meelde ja me saime arutada pruunjuustust, leivast ja kalapallidest. Me rääkisime üldse palju söögist. Annele meeldib küpsetada. Kolmapäeva õhtul toimus pudinguõhtu Eilidhi juures. Kõik road õhtusöögiks olid magusad. Eelroaks ananassiviilud laimikastmes. Mmmm. Pearooks porgandikook. Mmmm. Magustoiduks munavalge ja sidruni kook. Mmmmm. Lõpetuseks spetsiaalselt minu soovil tehtud Baked Alaska. MMMMMMMMMMMMMMMMmmmmm. Me olime sellest samal hommikul rääkinud ning see tundus põnev. Ma vaimustusin sellest nii väga, et Anne otsustas selle minu auks küpsetada. Ja see oli ka hea. See oli maitsev ning väga huvitav. Koogil on kolm kihti – küpsetatud põhi, jäätis ja munakollane. Esmalt tuleb valmis teha põhi ja vormida jäätis. Seejärel munakollane, mis läheb nende kahe eelmise peale, 5 minutit ahjus ja kohe sööma! Süüa tuleb ruttu, sest jäätis sulab. Ja kõik tuleb ära süüa, millest pole probleemi ju.

Üldiselt tuleb öelda, et nad söövad väga ebatervislikult. Tavaline hommikusöök on toast moosi, pähklivõi või tavalise võiga. Nädalavahetusel sõime croissanti peekoni, või ja moosiga. Kõik korraga. Ma proovisin, küll ilma võita. Täitsa huvitav oli, kuid peale esimest ampsu oleks tahtnud lõpetada. Lõuna ostavad lapsed koolist, tavaliselt pizza, muffin või midagi muud sellist. Mina sõin McDonaldsis, mis on hoopis teine teema eks. See oli ainus koht mu esimese töökoha läheduses, kust süüa sai. Peale selle oli mul hommikuti 45 minutit aega enne tööd linnas ja see oli ainus koht, mis oli avatud, pluss vahest oli töölt tulles ka kõht tühi...ma käisin seal natuke liiga tihti.Koju tulles tegi Anne pannkooke, või me soojendasime üles vahvleid. Palju oli toitu, mis käis lihtsalt mikrouunist läbi. Valmistoodetud toit Õhtusöögid olid head. Esimesel õhtul sõime faijtaseid. Mulle meeldivad tortillad üldiselt. Faijtad olid head, kuid tacod on endiselt paremad. Üks õhtu oli porgandisupp. Mmm. Või pasta. Väga hea!

Šotitoitu saime ka. Teisipäeva õhtul oli Andy juures rahvusõhtu See oli palju paremini planeeritud kui meie norraõhtu. Poisid kandsid kilte (Viktor ka – Marhsall ostis talle kildi kingituseks). Stuart mängis torupilli. Koolidirektor luges meile luuletusi ja väikesed tüdrukud tantsisid. Eelroaks oli mingitsorti roheline supp, mis ei maitsenud väga hästi, kuid haggis oli väga hea! Sõime seda kartuli- ja kaalikapudruga. Magustoitu oli jälle kaks korda: šokolaadipudding šokolaadikastmes ja trifle. Trifle oli natuke liiga kreemine. Ma leian, et fakt, et magustoite oli kaks, on väga šotilik. Reedel sõime Jimmy Jhung’i hiinabufees, kus mul tekkisid esmalt süümepiinad, sest mu taldrikus oli palju rohkem toitu kui nende teiste... kuid kui me lõpuks magustoiduni jõudsime, nad muutkui sõid ja sõid ja sõid ja sõid ja mul oli juba ammu toidust kopp ees. Üks poiss sõi 21 tarretist ära nagu!

Koolis söövad nad ka palju. Koguaeg, kui võimalust on. Süsteem on neil teistsugune ja neid võimalusi väga palju ei olegi. Koolis peavad kõik olema 830. Toimub registreerimine klassis ning 840 algab esimene tund. Kolm tundi järjest ilma vahetunnita, kus kella helisedes (neil on kell) tuleb lihtsalt klassi vahetada, mis tähendab, et koridorides istumist ei kohta ja kõik on koguaeg liikumises. Peale kolme tundi on ainus paus – 15 minutit. Tavaliselt lähevad lapsed siis oma common roomi, kus on kõik ühest aastast koos. Kuuenda klassi common room, kus meie ka natuke aega veetsime, on ilmselt kõige räpasem ruum, mida ma olen näinud. Kool oli üldse vana ja väsinud kuidagi. Igaljuhul. Peale pausi on kaks tundi ning siis tuleb pooltunnike lõunat. Päev lõppeb kolme tunniga jälle. Valmis on kõik 1515. Mulle meeldib see süsteem, et vahetunde ei ole. Tunnid on vaid 40 minuti pikkused ja vaim on koguaeg valmis. Puhkamiseks on aega just siis, kui seda vaja on ning kõik puhkavad ka siis. Meil käib sunniviisiline puhkamine iga 45 minuti järel. Väga väsitav, kas pole?

Lapsed kannavad kõik koolivormi, kuid ühesugused nad välja ei näe. Selles ma pettusin väheke. Kõigil vanustel on natuke erinev koolivorm, kõigil on võimalus valida erinevate riietusesemete vahel ning mõni teeb lollust ka ja kasutab midagi muud. Kokkuvõttes tuleb värvilt suhtelistelt ühtne pilt, kuid siiski...nad on erinevat.

Tunnid üldiselt ei olnud samuti nii karmid kui ma ootasin. Just praegu käib seal suur proketitamine kuuenda klassi tundides, mis annab neile päris palju vabadust. Nad jutustasid meile, et väiksemates klassides on hullem ja siis ka kui projekte pole... ning mul õnnestuski üht disiplineeritud tundi näha, õnneks. See oli modern studys, väga huvitav kuid fy faen kui hirmus. Õpetaja oli karm ja kõik istusid vaikselt laua taga ja ei öelnud midagi. See oli tõsine kool noh.

Haselhead Academy on secondary school. Õpilased on 11-17 ning klasse on kuus. Kuuenda klassiga lõpetades ongi kool läbi, tuleb ülikool või mis iganes mees teha tahab. Kõike kokku vaadates ja hinnates, ning oma arvamuse Hazelheadist võttes, on šoti kool palju rohkem eesti kooli moodi kui norra kooli moodi.

Keelega oli mul terve reisi jooksul koguaeg proove. Ma ei suutnud ära harjuda, et nende inimeste, kelle keskel ma olin, emakeel ongi inglise keel. Mul on kuhugi ajju kõrvetatud vist, et inglise keelt räägitakse siis, kui emakeeles suhelda ei saa. See kõrvetus toimus ilmselt viimasel ajal... novembris ma seda veel ei tundnud. Seega ma hakkasin koguaeg kõigi šotlastega norra keeles rääkima.. ja kõigi norrakatega eesti keeles. Täitsa lõbus eksole. Peale selle Greta ja Viktor naersid mu aksenti koguaeg, mille üle ma ise täitsa uhke olen^^ Ning see tuleb sellest, et ma olen eestlane.. sest ma olen palju mõelnud selle üle. Esimest kord mainis seda Philip... et ma ütlen dysk, mitte tysk. Ja ma teengi seda. Ma loen daani ja taani ühtemoodi eesti keeles. Või danel ja tanel. Ja ma teen seda norra ja inglise keeles ka. Sellepärast ei saanud Greta esimesel korral Kornist rääkides aru, et ma Kornist räägin... sest ma ütlesin gorn noh.

Mind ajas see ka naerma. Mul oli üldse pidevalt hea tuju. Esimesel reedel käisime me kõik koos kinos „Semi-prod” vaatamas. Oh kuidas ma vihkas seda filmi tavaliselt! Poindita ja nõmedate naljadega. Oh kuidas ma armastasin seda filmi seekord! Just nendel samadel põhjustel. Vot nii hea tuju oli mul.

Vaatasime samatüüpi filmi neljapäeval Marshalli juures ka. See oli ka tore.

See reis andis mulle kogemusi juurde reisimise osas ka. Vahepeatusime mõlemal tuuril Amsterdamis. Sinna minnes jäi Oslo-Amsterdami lend hiljaks ning me pidime jooksma järgmisesse gate’sse, mis oli suht kaugel. Amsterdami lennujaam on hiiglaslik! Lennuk ootas spetsiaalselt meid ning me jõudsime ilusti peale, kuid mitte pagas. Sõitsimegi siis esimestel õhtutel oma peredesse vaid käispagasiga. Lubati, et ülejäänu tuleb kesköö paiku, kuid seda see ei teinud ja järgmisel päeval olime endiselt ilma pagasita. Eilidh laenas mulle riideid ja kõike muud vajalikku, õnneks. Muidu oleks täitsa nõme olnud. Järgmine kord pakin aga käsipagasi veidi teistmoodi kaasa:)

Tagasiteel läks kõik hästi. Sõime Amsterdamis kuklikest ja ma sain oma eurosid kasutada. Nüüd ma olen ka Hollandis olnud, Raid! Eee umbes tund ja pool või midagi xD