Pool kolm läks rong Oslosse, kus istusin ümber Kongsbergi rongi peale. Sain oma suure ja raske lumelauakotiga kõik liikumised tehtud. Kongsbergi jõudsin 20 minti enne nelja. Thibault, Julius ja Birthe tulid sama rongiga. Lukas oli juba kohal ja YFU juhid ka. Ootasime Suusakeskuse bussi ja rääkisime Desiréest. Lukas igatseb Desiréed, hehe.
Meie vahetusõpilased jõudsime enne suusakeskusesse. Me pidime teisi ootama. Külmetasin ja vaatasin seda suurt mäge. Mu kõrval oli kiirabiauto, kus lamas sees üks tüdruk. Nägi peaaegu surnud välja. Päris kõhe hakkas.
Birthe ja Julius laenutasid endale suusad sealt. Sellele läks palju sebimist. Ma pidin riideid vahetama. Sellele läks veel sebimist. Suht tükk hiljem saime kõik kokku garderoobimaja ees. Eskilil oli juba lumelaud pooleldi all ja tüdrukud pistsid ka jala sisse. Ma seisin lumelaud käes ja olin niisama. Mul polnud aimugi, mida ma tegema pean. Lõpuks Eskil aitas mulle laua alla ja ütles, et lähme. Lähme? Mul oli üks jalg suure plaadi küljes kinni, viltuselt pealekauba, ja ma pidin kuidagi kõndima? Ta näitas ilusti ette ja muutkui voolas mul ees. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on. Tundsin end invaliidina. Ega ma ei saanudki hakkama. Ta lõpuks lükkas mind liftini, mis tundus veel hullem katsumus olevat. See läks aga suht normilt. Lihtsalt tuli istuda kuni iste sinuni jõudis, lumelaud mingile toele tõsta ja see kinnitus ette lükata. Tõusmine oli pikk. Mäed on siin kõrged. Mulle meeldib lennata, teate küll, igatpidi. Väga mõnus oli seal istuda külmas õhus ja muutkui minna ja minna. Vahepeal tundus, et lõppu ei tulegi. Mul tuli jälle Matti Nykaneni õudusunenägu meelde. Eskil muutkui rääkis ja rääkis ja täna olen ma Saksamaalt.
Liftilt maha saamine oleks väga hästi läinud, kui ma kõndida oleks osanud. See iste võttis hoo peaaegu täiesti maha ja ma suutsin ilusti püsti tõusta. Esimene samm sai ka tehtud, kuid siis ma kaotasin kontrolli ja rammisin Eskilit ja ta pidi mind jälle lükkama sealt ohtlikust piirkonnast välja. Kohe peale seda, kui ta must lahti lasi, ma lendasin pikali ka. Haha, kõik plaksutasid mulle ja mind õnnitleti esimese kukkumise puhul. Arutlesime natuke, millise raja keegi võtab. Kõik tahtsid samaga alustada, kogemata. Suusatajad sõitsid minema ja lumelauatajad istusid maha, et teine jalg ka kinni panna. See oli keeruline! Ma pidin oma paksus riietes paksu kehaga nii palju painduma, et oma jalani jõuda ja siis veel olematuid käemuskleid kasutama, et jalg laua külge kinnitada. Asi lõpes sellega, et Eskil tegi selle töö jälle minu eest ära. Proovisin edutult end püsti ajada. Eskil aitas mind püsti. Proovisin edutult püsti seista. Eskil hoidis mind püsti. Libisisime kahekesi üksteisest kinnihoides edasi kuni a) ma lihtsalt kukkusin b) ma kukkusin, sest ta lasi must lahti. Niimoodi me esimesed pooltundi liikusimegi. Vahemaa, mille läbida suutsime, oli väga väike. Ma istusin rohkem kui seisin seisin. Sõitmisest ärme räägigi. Me liikusime libisedes (tavaliselt kraavi suunas). Eskil muutkui rääkis koguaeg, mida ma tegema pean. Varsti tulid tüdrukud, kes võtsid mu õpetamise üle. Enne seda olin ma suutnud ühe korra iseseisvalt püsti tõusta ja seal natuke seista ka. Eskil sai sõitma ja ma jätkasin tüdrukutega. Nad olid paremad õpetajad. Kõige suurem teene, mille nad mulle tegid, oli see, et nad ei hoidnud mind koguaeg kinni ega aidanud püsti. Ma sain ise proovida ja harjutada, sest ma lihtsalt pidin. Peale selle nad õpetasid mind päriselt ka. Eskil rääkis koguaeg, mida ma tegema pean, kuid erineva tähtusega asju samal ajal vales järjekorras. Tüdrukud võtsid kava järgi ja aeglasemalt. Kui Eskil oma tuurilt tagasi jõudis, olin ma väga tubli juba. Suutsin end ise püsti ajada, püsti seista, ja isegi edasi sõita mingi imeliku tehnikaga. Ta tuli ja ta ehamatas mind ja ma lendasin kohe pikali. Ta aitas mind jälle püsti ja haaras minust kinni jälle kui ma natukenegi kõõlusin. Absoluutselt sekundipealt, kui ta mind puudutas, ma kaotasin tasakaalu ja me libisesime jälle kraavi. Peale seda ma keelasin tal ennast katsuda. Ma muutusin järjest tublimaks. Mingil hetkel ma hakkasin neid kohe päris uskuma, kui nad ütlesid, et ma tubli olen. Ma ise tundsin seda noh. Lõpus sõitsid juba päris pikalt. Lõpp tuli väga aeglaselt sellegipoolest. Mu käed olid oma keha ülesaitamisest surnud. Igakord kui ma kukkusin, mida endiselt juhtus suht palju, kükitasin ma 5 minutit lumes end püsti aidates. Sõites väsimust ei olnud. Vaid adrenaliin. Mida kiirem (seda suurem võimalus, et ma kaotasin juhtivause ja kukkusin), seda mõnusam. Tuul ja külmus ja lumelaud ja vaade öisele Kongsbergile... ja pauk. Kukkumised muutusid aina hullemaks. Jalad lendasid ja käed lendasid ja keha tegi kolm tiiru ümber enda. Alguses ma lihtsalt potsatasid oma pepule korduvalt. Viimase laskumise keskel ma lendasin jälle. Suusakeskuse majad olid ca 50-100 meetri kaugusel (mu silmaga hidamine on piip liksom). Ma proovisin end püsti ajada. Mitu korda. Ei tulnud välja. Andsin alla ja istusin seal kuni Eskil mu kõrvale tuiskas ja küsis, kas ma tahan natuke puhata. Ta tegi mu jalad jälle vabaks ja me jalutasime majadeni. Ma olin peaaegu surnud. Nad teised läksid uuele ringile. Ma potsatasin esimesele pingile, mis mulle ette jäi. Istusin seal täiesti vaikselt ja liikumatult. Mu hing ja keha ei olnud seotud. Ma ei tundnud külma, sooja, tuult, mitte midagi. Lihtsalt olin seal. Järk-järgult hakkas tagumik endast tundma andma, selg läks külmaks, sest lume-jää tükid mu pluusilt sulasid. Elu tuli sisse. See elutu olek oli parem. Niiske külmus, mis mind vallutas, et olnud väga tore. Keha oli väsinud ja liigutamine võttis liiga palju võhma, kuid ma võtsin end kokku ja ronisin majja sisse, kus Lukas pakkis oma asju kokku. Liitusin temaga. Olemine läks aina külmemaks. Ta tõi mulle kakaod, mis oli nii tuline ja nii mõnus. Vahetasin riided ja hakkas kohe parem. Istusime soojas juttu ajades kuni Eskil välja ilmus. Ta pidi meid Kongsbergi sõidutama, sest viimane buss läks natuke liiga vara ära. Samal ajal kui ta asju kokku pakkis, avastasin ma, et mu telefoni aku on tühi. Oioi. Kell oli palju ja mind näris kahtlus, et ma võib-olla ei jõua Åsi rongile. Vahetasime Lukasega telefonid ja ma helistasin koju, et neid teatada oma plaanidest, mis saab siis, kui ma rongist maha jään. Eskil on natuke liiga hulljulge sõitja. Peale selle ta eksis ära. Hea oli see, et auto oli soe, hehe. Rongijaamas vahetasime telefonid tagasi Lukasega ja ma läksin rongi ootama. Teised sõitsid edasi meie reedeselekohtumisele, mis seekord oli Oslost Kongsbergi kolinud. Mul polnud selleks aega. Neil oli plaanis viimane rong võtta, kuid sellega oleks ma kindlasti oma kodurongist maha jäänud. Selleni oli tund aega. Lootsin, et mõni rong läheb natuke varem ka. Õnneks üks tuli. Jäi küll kümme minti hiljaks, kuid saabus Stavangerist. Peatus vaid Drammenis ja Askeris terve tee jooksul ja Oslo S’is jäi mul kesköisesele Haldeni rongile isegi pool tundi aegagi. Ostsin väga kohvi, sest ma olin Kongsbergi ja Oslo vahel maganud ja mul oli hirm, et ma magan Åsi maha. Kohv oli kohutav. Ma kallasin sellest veerandi kogemata oma pükstele. Poole viskasin minema. See veerand, mille ma ära jõin, suutis mind õnneks piisavalt üles äratada. Koju ma läksin jala, sest mul polnud telefoni, et neid järgi kutsuda. Vaid Arne oli kodus. Mul oli paha tuju ja ma nähvasin talle palju (sest ta küsis mult jobusid küsimusi ka) ja pugesin voodisse peale seda kui ma end kohvist puhtaks pesin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar