Norra

Äratuskell 6.25. Mõtlen, et pikutan veel kolm minutit. Nende möödudes teen silmad lahti, panen tule põlema ja näen, et kell on 7.04. Minu elu kõige pikemad kolm minutit. Ei viitsi end üles ajada ja magan edasi. 15 minutit enne kaheksat tuleb Inger ja küsib, kas ma magasin sisse. Teesklen, et ärkasin just ja ei tea mitte millestki midagi. Asi läheb läbi ja ma räägin ennast koju. Inger jutustab mulle veel enne ukse sulgemist, et Live ja Arne sõidavad Renasse, sest Arne ema on väga haige (ja võib-olla sureb). Inger ei tule enne hilisööd koju, sest naabri-Jannel on sünnipäev. Liina jääb üksinda koju. Magan rahus kella kümneni. Söön hommikusööki teleri ees Date My Momi vaadates, kus kõik inimesed on nii lollid. Ma olen kindel, et ma saaks selle poisi kohe endale, kui minu emps peaks kohtama minema. Seejärel kolin keldrisse arvutiruumi oma arvutiga ja istun seal põhimõtteliselt kella neljani välja. Vahepeal teen väikeseid pause, kuid lõpuks maandun jälle seal. Ega ma väga palju kasulikku netis ei teegi. Otsin huvitavaid pilte, ideid ja tarku tekste. Arutlen emmega jälle elumõtetest (ma igatsen neid pärisvestlusi köögis söögitegemise ajal) ja Mariga suveplaanidest. Unistan võlukepist, millega saaks riiete loomisel tegemisetapi ära lõigata ja joon kohvi ja teed ja veel natuke kohvi.

Kell neli soojendan endale eilset õhtusööki ja potsatan köögilaua taha, kuhu vaikselt hakkavad ülevalt saabuma igasugused ajalehed ja ajakirjad, millesse ma rõõmuga käärid sisse löön. Need, mida ma veel lõigata ei raatsi, saavad vaid kommentaare ja kaunistusi. Lenna Kuurmal on nüüd Stiinas vuntsid ja Daniel Radcliff on jälle Harry Potter. Kuulan head muusikat ja soovin, et kell edasi ei liiguks, sest mul on nii mõnus istuda ja oma asju teha. Mingi hetk peab magama minema, ja ma ei taha seda. Homme on ju kool ja värki. Kestaks see olemine üle reede. Kas ma suudan homme ka sissemagajat mängida?