Norra

Inglise keele õpetaja oli täna eriti vaimukas. Rääkisime immigratsiooni ajaloost Ameerikasse. See käis lainetena. Esimene laine oli inglased. Teise lainena tulid skandinaavlased, prantslased, hollandlased ja teised sellel ringil. Kolmandana tulid kõik vastikud inimesed Hispaaniast, Itaaliast, Rumeeniast, Leedust ja Eestist. Kuidas ta julges??? Ja miks??

Viimastel päevadel mind aina solvatakse. Eile lugesin ajalehest, kuidas Ida-Euroopa jobud hääletavad üksteise poolt Eurovisioonil. Pluss meie turistilause on ka naeruväärne.

Peale kooli käisin Livega Oslos kinos Cannes’is kuldpalmi võitnud Rumeenia filmi vaatamas. Kas teil on ka see kinodes? „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” võitis vist parima filmi auhinna. Mulle meeldivad väga filmid väljaspoolt inglise keelset maailma. Need on palju rohkem kultuuri ja ehtsust täis. Tihti on nad jõledad („Klass” näiteks), kuid tavaliselt sellepärast neid armastataksegi. „4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” jutustab abordist. Meile näidati kõike. Nägime selle loote ka ära, mis kõhust välja tuli. Ainus asi, millest ma täiesti aru ei saanud: kuidas ta sealt välja tuli? Ma olen rahul, et ma seda filmi vaatama läksin. Ma nägin Rumeeniat ja kuulsin keelt, mis kõlab kui vene keel prantsuse sõnadega. Kultuurilise elamuse sain täiesti kätte (ja kodutunde ka hehe), kuid siiski mul on vaja veel mõelda ja aega mööda lasta... ma arvan, et ma uuesti ilmselt seda vaadata ei viitsiks.