Prantsuse keelega käib üks meeldimise ja mitte-meeldimise mäng. Hetkel olen selle teise tasemel. Prantsuse keele tunnid on nii väsitavad. Seal peab koguaeg õppima ja kaasa tegema. Peale selle olen ma õpetajale oma keelega muljet avaldanud ja ma pean peale igat eksimust ise vastama. Haha. Uhke tunne eksju, aga väsitav on noh.
Kunstitunnid on viimastel nädalatel ruttu läinud. Presenteeriti rooma riigist igasuguseid kunstilisi asju. Mina istusin ja joonistasin oma vasaku käega masendunud naisi. Minu grupp ei teinud presentatsiooni ikka veel. Pole minu süü, teate mis. Ma pidin presentatsiooni kokku panema küll, kuid ma läksin esmaspäeval ilusti kell kümme magama ja Hanne saatis mulle pildid poolteist tundi hiljem.
Peale kooli sõitis Oslosse. Pidin Desiga kokku saama 16.10 Nastionaltheatereti juures. Telefoni mul polnud, sest aku sai hommikul tühjaks. Passisin seal tund aega. Jalutasin purskaevu ja metroopeatuse vahet, et natuke sooja saada. Desit polnud kusagil. Lõpuks andsin alla ja otsustasin jalutada Oslo S’i, et järgmise rongiga koju tagasi sõita. Grand Hoteli juures toimus midagi. Keegi saabus autodega, rahvas elas üksteise otsas sissekäigu juures ja vehkis pilte teha. Ma peatusin, et ka natuke uudistada. Vaatasin ringi, kes seal on ja nägin üht tuttavat nägu. Kind of. Üks väike aasia tüdruk ruttas esmalt mööda, kuid jäi siis ka seisma, et näha, mis toimub. Ma ei mõelnud ka üldse. Läksin kohe ta juurde ja jutustasin, et hei ma olen see ja see ja sa oled see eks. Oligi haha. Umbes kuu aega tagasi ma saatsin talle meili, et me võiks koos minna tänavastiili Oslost otsima ja ta oli sellega nõus, kuid mingeid kuupäevi me kokku ei leppinud. Mul oli rongini aega ja ta oli elevil inglise keele rääkimisest ning me läksime kohe tänavamoodi otsima. Jalutasime Karl Johanil kaks korda edasi tagasi ja ma pidin teatama, kui kedagi näen, kuid ma olin rohkem keskendunud meie vestlusele ja siis me ei leidnuki midagi, haha. Lõpuks ta saatis mu rongini ja ma tulin koju ära. See oli üks tore kokkusattumus, peab ütlema.
Koju jõudsin plaanitust tund aega varem, mis oli hea. Esimese asjana panin telefoni laadima ja sain kohe neli sõnumit Desilt sisuga, kus ma olen ja et tema on hoopis teises kohas kui mina olin. Istusin natuke Ingeriga teleri ees ja tegin koduseid tööd. Pool tundi enne kaheksat sain Gretalt sõnumi, et kui ma aeroobikasse minna tahan, kohtugu temaga veerand Prixi-poe juures. Uhuu. Ma kargasin püsti, vahetasin riided ja jooksin alla ratta selga, et sellega siis kihutama hakata... enamvähem teise Aasi otsa. Sõitsin teist teed mööda kui ma tavaliselt kooli poole sõidan ja seal liikus nii palju inimesi. Kõik elu käib teiselpool raudteed, mulle tundub. Minu sõbrad Aasis elavad kõik teisel pool raudteed. Ma jõudsin väga täpselt. Greta jäi aga hiljaks. Istusin seal ja mõlgutasin igasuguseid hirmutavaid mõtteid, et nüüd ta ei tulegi. Viis minti enne kaheksat oli seal, õnneks.
Treeningsaali jõudsime väga täpselt. Panime oma asjad üles ära ja lugesime Greta sinikad Kjeller’nist kokku ja läksime alla ning kohe pandi meid ringi ratast käima. Nägin Ingeri sõbrannad Marthat, kes võimles väga naljakalt. Nad kõik võimlesid. Me olime ainsad noored Gretaga. Treening käis ringis ja treener oli suht nõme. Ta ülesanded olid väga amatöörlikud, kuid trenni sain ilusti tehtud ja pärast oli võhm väljas. Koju väntasin tavalist teed pidi ja ei näinud ühtki inimest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar