Norra

Peaks vist jälle jalgrattasporti voodis harrastama hakkama, et uni tuleks. Ma poe viimase kahe päeva jooksul põhimõtteliselt mitte midagi füüsilist teinud, sest sellised on jõulud. Ma oleks heameelega ringi jooksnud ja ümber puu tantsinud, kuid sellised polnud jõulud. Tihti ma lihtsalt istusin teleri ees oma perekonnaga ja ootasin, et järgmine traditsioon pihta hakkaks, mille juures point on see, et tihti oli traditisooni sisu ka istumine. Mu närvid ütlesid lõpuks peaaegu üles. Näpud trummeldasid ja jalad ei seisnud paigal. Mul oli igav, kuid ma ei julgenud oma tuppa midagi asjalikku tegema ka minna, sest jõulud on perekonna aeg ja ma ei tahtnud ebaviisakas ka olla.

Üks stressirohke aeg see jõulud, kõigile. Nähvamised lendasid perekonnas ning naeru ja naeratamist oli palju vähem, kui ma ette olin kujutanud. Inger alustas õhtusöögitegemisega hommikul minut peale voodist tõusmist ja toimetas köögis põhimõtteliselt terve päeva. Torgeir kibeles kodust ära sõprade juurde, kuid ilmselt püsis meiega diivanil samal põhusel, miks mina oma tuppa ei tulnud. Erinevalt minust oli ta aga ka viisakas, mitte-ebaviisakas olemise kõrval. Aitas köögis natuke ja õhtul mängis kelnerit ja tegi tublit tööd. Ma polnud midagi. Vaikne külaline nurgas, kes lihtsalt ujus läbi selle tralli.

Kell neli läksime kirikusse. Live usub vist jumalasse. Igaljuhul on ta ainus kirikuliige siin perekonnas ja seda täiesti enda soovil. Kirikus oli rahvast täpselt parajalt ja päris kena oli seal. Inger ei hakkanudki nutma, nagu Live alati lubanud oli. Preester ei osanud laulda ja oli liiga normaalne inimene. Ta luges oma kõne paberilt maha. Mul oli ilusti aega jumala üle järele mõelda. Ma leian, et see on naljakas, et nii palju on inimesi, kes usuvad, et ta on olemas. See on naljakas, sest jumal on kõige ebareaalsem üldse, mis olla saab, minu arust. Otsustasin ka, et ma ei lase ennast leeritada. Jumalateenistus lõppes üheksa (kuid mul jäi vist üks lugemata) kirikukellalöögiga ja siis oli ametlikult jõul käes. Torgeir tuli meile vastu ja me sõitsime koju, kus läks jälle traditsiooni ootamiseks.

Ingeri vanemad ja vend perega tulid meie juurde. Viimased saabusid sama suure kingiladuga kui Torgeir meie kuuse alla juba ladunud oli. Tegelikult olin ma suhteliselt šokeeritud, kui keset igavlemist teleri ees järsku Torgeir püsti tõusis ja jõuluvana mängima hakkas. Asi toimus liiga avalikult minu jaoks. Järgmine šokk tuli siis, kui kinke jagama hakati. Millegipärast oli kõikidel pakkidel peale nende, mille jõuluvana tegi (neid oli kolm), peal ka fakt, kellelt kink tuli. Kinke oli tohutult ja need olid suured. Minu kingid olid väikesed, sest ma küsisin raha ja Korni plaati, ja need sain ka. Korn tuli suvel välja ja mina oh-kui-suur-fänn-ma-olen kuulsin sellest novembris või millalgi. Ma polnud ühtki laulu enne eilset hilisööd kuulnud... kuni panin plaadi mängima ja istusin sellega kuusepuu taga nurgas algusest lõpuni, täpselt selles järjekorras nagu Korn on oma laule tahtnud edastada. Ma tundsin end nii hästi, sest see lihtsalt oli nii imeline. Nüüd istun ma ja kuulan Korni... või kui ma seda ei tee, unistan ma sellest.