Reede iseenesest ei tulnud nii ruttu, kui koolipäev mööda läks. Viimase ja tavaliselt kõige igavamad kunstitunnid, kus lihtsalt peab tegema mingit tööd, mida ma alustan raudselt kolm nädalat hiljem, kui peaks, sest ma pole „lainel”, lausa lendasid, sest ma sain rahulikult oma koduseid töid (kolm nädalt tagasi alustatud ülesanded, mis pidid eelmine kord ammu valmis olema ja mille ma ise kodusteks ülesanneteks võtsin) teha, samal ajal kui teised endale Firenze-koogikesi jagasid. Mina ei tellinud kooke. Esiteks polnud ma tellimise päeval koolis ja järgmisel päeval küll ütles Maren, et ma peaks minema õpetaja juurde ja tellimuse esitama, kuid selleks ajaks olin ma juba ümber mõelnud ning jätsin asja katki. Neid on raske maha müüa, kui sul pole väga-väga häid tutvusi ja rikkaid tuttavad, sest need on mõttetult kallid ja siin on nii palju lapsi ümberringi, kes kõik neid müüvad. Tootja firma ainult kooliklassidele tootabki neid. Ilmselt nad pole väga head ka, sest mormors’i omi, mis on tuntud kõige parematena, maitsesin ma Hamaris ja need küll üheski kategoorias kõige paremat välja ei teeni, kui on hea tase. Mulle meeldivad koogikeste nimed, mis on kõik perekonna liikmete järgi pandud. Nõme on see, et suureõde koogid on kõige suuremad.Sebimine oli ka mõnus. Mulle ikka meeldib väga-väga kui elu keeb ja midagi toimub (ja ma ise märkamatuks jään). Hiilisin vaikselt oma asjadega viis minti tunni lõppu minema, sest igav hakkas.
Koduteed on peale seda, kui ma märkasin, et mul on seal kindlad tundeetapid, hoopis teistsuguseid. Etapid kadusid ära ja tee läheb palju rutem. Mingil määral on siin kindlasti mängus ka mu põhimõtete koju tulek... ma ise vähemalt usun seda. Täna olin peaaegu ära suremas seal teel ja hoog oli suur – koju sain päris ruttu.
Panin toa natuke kordamale, sest ma suudan ta igal õhtul sassi ajada ja hommikul selles hunnikus kuidagi hakkama saada, kuid kui koolist tagasi tulen... on päris jõle olla.
Panin koti Oslosse minekuks kokku, sest täna on jälle „iga teine reede”, mis tähendab väikest istumist Oslos yfukatega, keda ma loen tegelikult sõpradeks ja imelik on neile yfukad öelda.
Jokutasin jälle millegagi, nii et viimasel minutil läks asi liiga rutakaks jälle. Meiksin end imekiirusel ja jooksin trepist alla päris ohtlikult, haarasin jope ja salli ja siis tuli Arne, kes ütles, et võib mu ära visata. Det var greit. Istusin siis kümme minit rohkem teleri ees ja rikkusin oma rikutud silmi.
Rongi võttes oli taevas juba tume ja õhk külmem kui päeval. Palju rahvast ootas rongi ja rongis sees oli veel rohkem rahvast. Mu unistusterong on edelaradutee rong, mille voolavus on nagu siinse NSB-rongi oma ning hind on veel odavam kui edeleraudtee rongil. Kitsas ja ebamugav oli. Mu tagumik on nii suur juba, et ma ei mahu ühele pingile ära ja inimesed nühikisid mu küljel koguaeg. Hõrrr. Hea seegi, et istuma sain.
Oslos maha minnes oligi juba kotikas, mis tähendab jess jess jess city by night you know. Läksin Karl Johani H&Mi (jälle) ja ostsin päris odavalt musta silmapliiatsi, et saaks oma silmadele eesti trikoloori joonistada. Sellega käis käbe ja ma jalutasin edasi mööda tänavat ja nägin Lindexi suurt poodi ja lasin end mõjutada oma „käsitöö polegi nii tore” mõtetest, mis mind viimasel ajal aeg-ajalt külastavad, nind astusin sisse järgmisesse kiirmoeketti, kus esmalt läksid hoopiski Skopunkten’isse. Norras on ka allahindlus ja samad jalanõud ja samad hinnad, kuid rootsi kroon on tsipa odavam, nii et Liina tegi hea diili (paari krooniga vaid siiski). Muidugi oli seal veeel odavaid ja ilusaid kingi, kuid ma suutsin enda rahakoti suu kinni hoida. Ilmselt tänu sellele mõttele, et pean seda jalanõukarpi terve õhtu endaga kaasas kandma veel... Rahast polekski kahju olnud. Lindex oli aga igav. Poest lahkusin pool.
Enne teatri juures passima hakkamist oli plaanis Narvesenist kohvi osta (sest minu arust on stiilne kohvitopsiga ringi käia), kuid Anja ja Stefani juba passisid teatri juures ning ma kohtasin neid enne kui Narvesenini jõudsin. Lukas saabus ka umbes kolm sekundit ja Julius umbes kolm minutit peale mind, nii et ma unustasin oma kohvi ära. Olime kõik väga varajased. Mu kõht korises ja nõudis süüa, jalad nõusid teist sukapaari ning aju nõudis Desit, keda me ootasime. Ta saabus ilusti täpselt, meenutades väikest musta muna, millel on jalad all. Ta oli ikka väga kõvasti sissepakitud. See on nunnu.
Läksime Peppesse, kus saime täpselt sama laua nagu eelmine kordki. Pitsad valisime Anjaga. Me oleme profesionaalid, valik on alat super, jeah. Ma sõin liiga palju. Eelmine kord tellisin ma ainsana joogiks vett ja minu jooki arves polnud. Arvasime, et asi oli apsakas ja läksime rahulikult koju, mina natuke suurema rahanumbriga kui teised. Hiljem küsisin Ingerilt, kas vesi on Norras tasuta (mida ma kahtlustasin) ning ta ütles mhmh. Teatasin seda kõigile facebookis. Naljakas oli seekord kuulata, kuidas kõik järjest „vann” „vann” „vann” ütlesid (ehk „vesi” „vesi” „vesi”). Desi tellis ainsana latte ja see oligi kõik, mida ta sõi, sest tal on probleeme õhtul leiva söömisega (insulia või ma ei tea misasi).
Umbes kolmandik meie õhtust möödus Desirée probleemidest arutades (ma olin seda juttu juba kõike kuulnud, mõnda osa isegi kahekordselt), siis natuke veel meie teiste eludest ja vahendusõpilasendusest ning kolmas osa hoopis kuskilt kosmosest. Tegime nalja ja naersime kuni tagumik kange ja õhust pea uimane. Anjal oli isu magustoidu järele ja me suundusime Deli kioskisse, kus haises vastikult, kuid Anja sai vist päris hea cookie. Me ei kannatanud haisu välja ja ootasime Anjat ukse ees. Kohtasin Hannet seal, kellel oli niiiiiiiii hea meel mind näha, et mul tulid peaaegu pisarad silma.
Lukasel oli kindel plaan meid viia Akershusi kindluse juurde, et me saaks näha ilusat vaadet öisele Oslole. Kohale me ei jõudnud, sest värav oli kinni, kuid meil oli selleeest väga lõbus. Jooksime mööda Akershushi kindluse jalamit, poseerisime Franklin D Rooseveltiga, mängisime Titanicut (tögasime Boky’t), narrisime Anjat müüride-armastuse pärast ja naersime norra beibpoiste ja -tüdrukute üle. Meil oli väga pahatahtlikult rõõmus huumor, jah.
Kuna värav oli kinni, pidime mingi uue suuna välja mõtlema. Kell liikus ju koguaeg edasi (nagu ta alati teeb) ning Anja ja Stefi pidid rongile minema. Jalutasime Oslo S’i, kus ootasime umbes kakskümmend minutit nende rongi, mille jooksul ma veensin Juliuse ja Lukase ümber hilisemat rongi võtma (nad oleks muidu samaga läinud), sest meie Desiréega ei tahtnud koju minna. Peale Anja ja Stefi ära saatmist täitsime minu unistuse ja läksime Narveseni, kust ma ostsin endale lattee ja sain stiilseks, sest mul oli kohvitops, jei. Istusime uude ootamissaali maha, kus nurgas seisis ilus ja suur jõulukuusk, millel olid kaunistused peal. Arutasime veel Desirée olukorda, rääksime natuke meist teistest ka ja tegime plaane tulevikuks. Igasuguses kauguses tulevikuks.
Julius ja Lukas võtsin 23.20 rongi. Desirée istus minuga koos rongijaamas kella 23.30ni ning minu rong sõitis välja 23.59. Rong oli jälle täiesti täis ja mu kõrvalistuv mees väitis, et Aas asub keset eikellegimaad ning ma proovisin talle selgeks teha, et Oslo on Aasile päris lähedal. See ei aidanud.
Kes on stiilne, haaah? :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar