kaks valget paksukest

Magasime kaua, suht. Kell kümme olime mõlemad üleval. Faktisk olin ma varem, kuid ma ei liigutanud oma keha, ainult ajusid. Silmad olid lahti, yes. Arutlesin omaette Desiree tuba, mis on väike ja suhteliselt koleda remonidga, samas aga väga tore väike tuba. Seal on vähe koristada, kui sul on nii vähe asju kui Desireel. Kui sul on nii vähe asju kui Liinal... ei mahu sa sinna tuppa elama. Aken on Desil aga suur ja sealt paistis päike ja sinine taevas.

Hommikusöök oli perega koos. Tuli välja, et Stella, kes eelmine aasta Eestist Norras oli, elas kolm kuud Desiree kodus ja tal oli probleeme. Mul on nüüd temast hoopis teine mulje ja eelarvamus kui oli enne, selle vähese suhtluse järel, mis me enne mu siia tulekut korda saatsime.

Peale sööki läksime kohe välja. Jalutasime ilusa ilmaga Vigelandi parki, kuhu ilusa ilmaga on väga ilus minna, eks. Alguses rääkisime norra kliimast ja sujusime (loomulikult) üle toidule, kaalulangusele ja –tõusule ning kõigele muule sellisele. Ujusime selles teemas terve päeva põhimõtteliselt. Tal on ka kaaluga probleeme ja ta on ka proovinud alla võtta, kuid palju hullemaid meetoteid kasutades. Ta oli pikalt anoreksik ja buliimik. Arutlesime nende sümtomeid ja mul on tunne, et ma põdesin ka anoreksia mingit kõige esimest taset. Mul olid kõik sümptomid ja ega ma palju ei söönud ka. See teeb mingil määral head meelt – et ma ise suutsin sellest välja tulla. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma vahest selle üle arutlesin, kas mul on anoreksia või mitte. Igaljuhul ma arvan, et mul on soodumus anoreksiat põdeda. Näiteks ma imetlen anoreksikuid, et nad suudavad endaga nii teha, toidust eemal olla. Ma tean, et see pole hea, et ma nii mõtlen.

Istusime Vigelandi pargi kohvikus, teises ja odavamas kui eelmine kord, jõime lattet (mis on väga hea nüüd, kõik muutub või oleneb kohvikust) ning muutkui rääkisime. Või rääkis. Ma ei saanud palju öeldagi. Teate küll, temperametne ladina-aameeriklanna oli rääkija. Ma tean nüüd väga palju Venetsueelast, tema elust (mis meenutab kohati seebikat) seal ja siin.

Peale esimese latte lõpetamist tuli isu teise järele, kuid plaanisime keskkonda vahetada ja uue kohviku otsida. Desi teadis häid kohvikuid Majorstue’s. Keerasime pargiväravast paremale ja muutkui läksime kuni saime aru, et oioi, vale suund. Desi oli eksinud ja ma tundsin ära ühe kiriku, mis minu arust oli Majorstue lähedal. Oligi, kuid me keerasime seal jälle valele poole ja jõudsime lõpuks Kuningalossi taha välja. See oli päris pikk maa kõndida, kuid ma olen seda koguaeg oma elus korrutanud, et linnades on vahemaad näiliselt palju lühemad kui maal. Pealegi ilm oli nii ilus ja Desil jutt jooksis nii kiiresti ning Liinal läks kõht tühjaks.

Tegime Desile Kuningalossi ees valvuritega pilti ja otsisime mulle kohvikut, Karl Johanilt, kuid oli laupäev, mis tähendab, et turistipäev ja Karl Johan oli üleujutatud inimestest. Samuti kõik kohvikud seal. See on nii irooniline, läksime selle paraleeltänavale ja seealt umbes 10 meetrit veel mere poole ning leidsime täiesti tühja ja kindlasti palju odavama kohviku kui need seal Karl Johanil. Neil oli ainult leivad peale magusate saiade ja ma olin sunnitud jälle leiba sööma. Pluss mocca, mis on veel parem kui latte. Ja rääkisime, rääkisime, rääkisime.. Nüüd üldiselt välimusest. Tegime plaane tulevateks nädalateks, me tahame solaariumisse minna, sest see on siin odav. Vähemalt Desi sõnade järgi. Ta kaebas koguaeg oma nahavärvi üle – niiii valge nüüd – ja ise nägi minu kõrval peaaegu neeger välja.

Seal lõpetades pidime T-Bane võtma ja tema juurde tagasi sõitma, sest kell neli olime kutsutud sünnipäevale, või noh, nende pere oli ja mina lihtsalt liitusin. Sünnipäev oli Desi 1-aastasel nõbul, kes oli täitsa armas, kuid elas kohutavas kodus. Kodud, mis on ülepingutatult superstiilsed ja lahedad, on palju koledamad ja vastikumad kui vanad ja kõdunenud, päriselt ka. Mulle tulid vastikusest külmavärinad peale, kui nad valguse piltidele keerasid nii nagu pildil valgus oli. ÕÕÕÕH. Mulle ei meeldi tegelt juba see pildi valgustaminegi. Pereema ja ilmselt ta õde või keegi olid täielikud H&Mnaiste stiilis arvamusega, et nad on superstiilsed. Kõik oli nii fake ja läbinähtav ja pitsa (jälle) maitses kohutavalt.

Klingenbergi kinno saime küüti ja jõudsime pool tundi varem kohale. Seal jagati suure kinopäeva puhul tasuta kommi, mida ma palju rabasin, kuid ainult ahnusest – kõik see koorem vedeleb mu sahtlis ja ootab maiasmokki.

Norra suptiitrite lisamise viis sakib – film oli valge tasutaga ja kiri oli? VALGE. Film oli pealegi prantsuse keelene ja sellega võeti mult võimalus rohkem aru saada. Vaatasime „Persepolist” ja mulle meeldis. Ma sain päris palju siiski hakkama (kissitasin silmi ja proovisin oma prantsuse keelt praktiseerida) aru saamisega. Kindlasti rohkem kui Desi, kes pole veel nii tubli norra keelega ning prantsuse keelest saab vaid hispaania keelele sarnaseid sõnu aru.

Filmi lõppedes võtsime veel komme ja jalutasime Oslo S’i, istusime pinkidel ja ootasime rongi. Live tuli oma sõbrannaga ka. Ta oli väga sõbralik ja tore Desireega.

Tal on nüüd see fancy kõrvarõngas, mida ma tahtsin mõni aeg tagasi. Ta sõbrannal ka. Mulle tundub, et peaaegu kõigil. Ma ei taha enam. Emmele: mis tähendab, et ma tahan vaid kolme veel. :)

Rongis vedas – maksime vaid Aasi ja Ski vahe 25 NOKi, mis on siiski päris palju eks, kuid 40 NOKi odavam kui õige hind.