jump jump jump

Terve päeva oli tunne, nagu peaks õhtul sünnapidu. Koolist tulles tegin toa korda, katsin Torgeiri tuppa meile laua ja panin ilusasti riidesse ennast. Kell kaheksa istutasin end teleri ette ja mu juured jõudsid peaaegu juurduda, sest ma ei suutnud end sealt liigutada. Kartsin koguaeg, et ma magan Bedwettersi maha, olgugi, et öeldi kohe, et nad kõige lõpus tulevad. Peaaegu esimena näidati neid punasel vaibal, eks. Läksin hullult elevile ja ajasin õunamahlabrusi ümber. Nad olid nii kodused, rääkisid minu aksenti ja olid eestlased, jah. Ma saatsin 13 sõnumit.
Maren tuli pool üheksa ja kahekesi vaatasime telerit kella kümneni, kui saabusid Karoline ja Hanne. Nende saabumine oli koomiline. Nad ei leidnud mu maja kohe üles ja tahtsid, et me neile vastu läheks ja ma ei suutnud end teleri eest ära kiskuda. Maren läks kõigepealt, lõpuks võtsin end ka kokku. Järgiminek tähendas suure tormiga trepist üles jooksmist, otse õue ja sama suure hooga alla tagasi. Midagi õnneks ei kaotanud.
Meil oli väga tore. Kommenteerisime laule ja võitjaid, rääkisime norra keelt.
Ja siis tuli saate lõpp. Ma olin terve selle aja oma paremat pöialt pihus hoidnud. Täiesti ausalt, kõike tegin rusikaga, avasin õunamahlapudeleid ja vahetasin kanaleid. Nad jokutasid selle välja ütlemisega nii kaua. Ma olin hullult närvis, keha värises ja ma ei suutnud mõelda.

Ma ei taha seda enam kirjeldada, kuidas ma reageerisin, sest ma tunnen, et see tirib selle erilsuse minu jaoks maha. Helistasin Anna-Liisale, et rääkida Mariga ja ega me eriti ei rääkinudki...

Pärast vaatasin Hannega tähti minu aknast enne kui nad ära läksid. Maailm on nii suur. Mina olen nii väike. Voodis nutsin veel kolm korda ja sain õnnekrampe. See oli mõnus.