Hostferie: DANMARK, Skagen 28.9-6.10

Nägin täna kahte unenägu. Esimene oli enne kella seitset, päris öö ajal. Olin Ås Stasjonis, kus töötas uus müüjanna Lätist. Mu kõrval seisnud naine hakkas temaga siis eesti keeles rääkima. Ma tuletasin talle meelde, et läti ja eesti keel on ikka päris-päris erinevad ja peale seda sai ta mul koheselt parimaks sõbrannaks, sest ta oli Eestist.

Kell seitse ärkasin korraks üles, vaatasin telefonilt kella ja ei suutnud end püsti ajada.

Me seisime Åsi rongipeatuses. Mina tulin kooli poolt ja Mari ning keegi veel seisid seal ja ootasid rongi. Ma küsisin Marilt, kuhu ta läheb, kuid ta ei rääkinud mulle midagi. Nähvas oma pahase tujuga ainult. Ma teadsin, et ta läheb kauaks ära ja mind ajas vihale tema saladuslikkus. Üles ärgates ma nutsin. Unenäo Mari oli täpselt õige Mari ja see tegi mu kurvaks. Ma igatsen teda täiega ja ma tahaks, et ta oleks siin. Ma oleksin nõus talle kõik oma raha andma ja lubaks kõiki oma riideid kanda ja minu muusikat kuulata ja minu arvutis istuda ja ma kuulaks meeleldi kõrval toast röökimist. Meie tülid teeksid mu raudselt õnnelikuks. Selles olen ma kindel, sest see vaidlus Skype’s tõestas seda. Ma kardan, et me kasvame lahku selle aastaga, sest me ei kuule üksteisest nii palju ja ma ei tea enam, mida Mari teeb ja miks ta nii teeb.

Üleeile ma igatsesin Raidi. Chris tegi mu üle koguaeg nalja, mis olid täpselt sellist tüüpi, mis minul karvad püsti ajavad ja mu väga õelaks ja vastikuks muutavad. Ma hoidsin end tagasi ja surusin oma küüned käsivarde ja siis mulle meenus, kuidas ma Raidile alati ninna kargasin, kui ta midagi minu meelest valesti ütles ja ma tundsin end selle ajal vabalt ja ma teadsin, et ma võin seda teha. See oli hea tunne.

Paar nädalat tagasi kui ma Kjerstiga metsas käisin ja tema pojaga kohtusin, kes oli vaikne ja ülbe... arvake ära, mis siis juhtus? Emme igatsus esimestel päevadel oli hullumeelne.

Jube mõelda, et kunagi ei saa enam olema nii nagu oli. Ma juba igatsen Marit, kui ta saksa läheb. Nii hull on asi hetkel.

Muidu koguaeg ma seda 100 % ei tunne. Mul on peidetud igatsused. Näiteks kui ma mägedes olin, meenutas sealne maastik mulle raba. Sama asi oli esmaspäeval Taani lõpuga. Seal oli ka väga rabalik. Ma näen kõige taga väikest killukest Eestist.

*

Enne siia tulekut räägiti mulle uhkest kirkust, mis on liiva alla vajunud. Minu silme ette kerkis muidugi kirik, mille aknad on poolest saadik liivaga kaetud ning tagumine ots on madalamal kui esimene, kirik on viltu. Kas ma rahuldusin sellega, mis see tegelikult on? Oh ei. Keset liivamägesid kerkib suur valge ruudukujuline majakene, mis ei ole minu jaoks üldse õige kirikutorn (see üllatas mind eestist lahkudes väga, et kirkud on maailmad erinevad). Muu osa liivavajunud kirkust on lammutaud ning sa lihtsalt pead uskuma ja mõtlema, et kuskil su all on kirikupõrand. See polnud üldse võimas tunne ega midagi.

*

The Butterfly Effect muutus väga elavaks seekord. Ma värisesin ja tundsin krampe, mis muutusid külmaks. Mul oli külm ja ma panin paksult riidesse ja ikka oli külm. Teised võtsid riideid seljast vähemaks, sest palav oli. Mul hakkas ka vaikselt palav ja läks liiga kuumaks. Ma tundsin end nõrgana ja ei suutnud süüa ning tahtsin ruttu magama minna. Mul oli palavik. Ma tundsin end hästi kusjuures. Palav oli ning ma ei tundnud eriti oma keha. Kõik oli rahulik ja puhkas. Ma arvan, et see palavik tuligi, sest ma olen liiga palju ringi tõmmelnud viimasel ajal võrreldes sellega, mis ma enne tegin, mis võrdub sellega, et ma ei teinudki praktiliselt midagi.