Gratulerer

Meikimine enne pittu minekut oli puhas lõbu. Ma isegi naersin iseendaga peegli ees. Kahjuks alustasin ma sellega natuke liiga hilja - kui ma alla pitsat sööma jooksin, olin suht pooleli veel, kuid pitsalauast tõusest jõudsin vaid ülevalt koti tuua ja juba pidin minema. Kokkuvõttes jäin hiljaks. (Alustasin kaks tundi enne minekut)

Rema juurest võttis mind Maren peale ja me sõitsime Nordbysse, kus elab Karoline, kelle juures pidu toimus. Me olime esimesed, kes saabusid. Istusime. Teised sõid pitsat, kuid mul ajas üle juba kodusestki pitsast, ja lobisesime. Vaikselt tulid teised ka. Sõime ja vaatasime õudusfilmi, mis tõesti oli õudne ja Jaapanist, nime ma kahjuks ei mäleta, kuid ma imetlesin oma norra keele oskust.
Kõige lõpus läksime õue inimesi kummitama, mis tegelikult kujunes jalutuskäiguks Ski Storsenteri juurde, kuhu Jane isa meile järgi tuli. Enne seda suutsime veel aidata üht täis 14-aastast tüdrukud, kes rääkis, kuidas ta Venemaal elades iga päev koguaeg jõi.
Tuul on mega.

Karoline juures leidsin vannitoast kaalu ja ma pole üldse juurde võtnud (faktiliselt...).