Norra

Ma armastan kekat. Ma ei ole seal hea, ma pole seal halb. Ükskõik, mida me teeme, ma tunnen end hästi. Naeran oma oskamatuse üle ja tunnen rõõmu oma oskamise üle. Täna mängisime võrkpalli. Ma kartsin seda, sest ma arvasin, et ma olen selles lootusetu. Peas tagus mäletus Kallitist, kes teatas mulle kunagi keka tunni ajal ootamatult, et Norra minnes peab võrkpalli oskama. Mulle tundus, et tal oli õigus, enne seda mängu. Õnneks ma mäletasin enam-vähem, kuidas asi käis ning võtsin ruttu kõiki uusi reegleid üle ja asi õnnestus päris hästi. Ma pole nüüd mingi võrkpalli tšempion, kuid ma tunnen end hästi mängu ajal. Pealegi kergem oli mängida, kui tead taktikaid.
Lõpetasime tunni saalibrändiga, kus ma skoorisin ühe värava. Eelmisel nädalal panin kolm ära, juhei. Selles mängus tunnen ma end täitsa Chätlini või Beritina. Det er braaa.
Sammfunnsfagi ajal tegime tuletõrjealarmi ajal läbi väikese jalutuse õue ja tagasi. Ma usun, et kui asi oleks päris olnud, käitunuks inimesed veidi teisiti, kui nad tegid seda täna.
Viies tund oli vaba ning ma ristisin selle matemaatikaks. Ma olin kekas parem kui matemaatikas. Jah. Ma ei suutnud neid kordamisülesandeid töövihikust ära teha ja võtsin uue teema käsile, millega ma saan paremini hakkama. Tegelesin sellega umbes viisteist minutit vaid, sest inglise keele õpetaja ilmus välja ja teatas, et jätab tunnid ära ja ma sain vara-vara koju.
Kodus oli palju teha. Alustasin teleri vaatamisega, mille üle ma uhke pole. See hakkas mind närima ja ma vedasin end üles ja koristasin toa ära, täitsin blogi nädalavahetuse kohta ja õppisin prantsuse keelt.
Õhtu veetsin teleri ees - Motebildet ja Topmodel. Sellega seoses ma Carmeni tänaseks pildiks valisingi. Ta on ainus eestlane, keda ma olen saanud siin näpuga näidata ja eestlaseks nimetada (pealegi Paidest ja PÜGist jutustada) ning seda juba mitu korda! Keegi ei tea teda muidugi, kuid teda on igal pool.