Norra

Õhtu veetsin Livega Oslos. Pool viis rongijaamas rongi oodates ümbritses meid suur ja lärmakas ungdomskole grupp. Rääkisime Livega generatsioonidest. Ta tunneb, et ta pole selle generatsiooniga seotud, kes seal meie ümber möllas, sest nad on teadlikumad oma õigustest (ebaviiskamad ja lärmakamad) ning meigivad end rohkem ja nii edasi. Mina ei tunne end ka osana sellest generatsioonist, kui võtta need omadused selle generatsiooni väljendajateks. Samas ma tean, et ma olen nendega seotud, sest mul on väike õde ja ma olen alati uskunud, et me oleme Mariga ühes generatsioonis. See pole olnud kahtlustki väärt. Me neli, mina, Anna, Maarja ja Mari, oleme alati kokku kuulunud. Või tegelt, kui mõtlema hakati, ei ole ka... Ilmselt ma siiski olen neist neljast teises generatasioonis kui arvestada kui palju ma erak olen koguaeg.

Kokkuvõttes mina ei tudnud nende vastu mingit ebameeldivust erinevalt Livega, sest ma olen sama vanade puberteetidega harjunud.

Kusjuures tänu neile saime me tasuta Oslosse, mis on suuuuur kokkuhoid – 65 NOKi. Ilmselt kontuktor pidas meid üheks neist ja nemad ostsid grupipileti. Olgugi, et nad läksid kõik maha Kolbotn’is ja meie Oslo S’s, sest jõudsime Oslosse liiga vara. Sihiks oli meil Aker Brygge ja kui aega oleks vähem olnud oleks mõistlik maanduda teatripeatuses. Jalutasime mööda Karl Johanit. Natuke liiga kiiresti, sest Aker Bryggele jõudsime kell pool kuus ja Peppe Pizzasse oodati meid kella kuueks. Istusime pingile vaatega Akershusi kindlusele ja ma ei suutnud uskuda, et ma tõesti olengi seal, kuhu ma end mitu aastat ette olen kujutanud. Sain teada, et mu muusika ei räägi minu kohta head ning see on väga paha, et ma kandsin ketse, mis polnud Conversed. Live ei tea, et ta selle väite minu pihta maha pani, sest ma ei avalikustanud oma ketsifirmat.

Täpselt kell kuus tõusime püsti ja jalutasime sada meetrit Peppe Pizzasse. Olime moodsalt hilinenud, nagu meilplaanis oligi. Me polnud ka viimased tulijad. Kaks tüdrukut tulid peale meid.

YFU kutsus umbes nädal tagasi Live Oslosse pizzat sööma ning tema kutsus mind kaasa. Meid oli kokku kaheksa (nii vähe!), kellest kaks olid vabatahtlikud, neli enidsed vahetusõpilased, üks tulevane vahetusõpilane ja mina, vahetusõpilane. Vabatahtlikuid teadsin ma Granavoldenist, kuid ma usun, et nemad mind küll ei mäletanud. Pizzad olid väga head ja minu norra keelest aru saamine kõrgem kui tavaliselt. Ilmselt kõrgemast keskendumisetasemest tulenedes. Jutt keerles koguaeg YFU ümber. Kuidas oli, kuidas on ja kuidas tulema hakkas. Eestist tuli ka juttu: Uruguais käinud tüdruk nimetas Eesti Maarjat oma sõbraks. Ma proovisin eelmine aasta selle Maarja blogi lugeda, kuid I didn’t manage. Tüdruku, kes suvel alles läheb, juures elas mõni aasta tagasi üks eestlane, kes saadeti koju, sest ta oli paha poiss.

Magustoiduks tellisime mingit oreoni või oreani küpsisetorti ja Livel vajus suu lahti, sest ma polnud seda söönud ega sellest kuulnudki.

Peale söömist mindi laiali. Armas tasuta sööming YFUga oli. Ma tunnen nüüd Livet palju rohkem.