Norra

Hommik oli minu päralt. Kõik teised läksid tööle ja kui ma ärkasin, olid nad juba lahkunud. Käisin dušši all, tegelesin blogiga jms.
Kella 12-ks läksin Ås Stasjonisse, kus sain kokku Ingeriga. Istusime autosse ja sõitsime Oslosse. Ma vaatasin aknast välja nagu mul ikka kombeks ja avastasin selle mäe Ås’is, kus näeb Oslot! See on päris kauge mu kodust, teises Åsi otsas, kuid ma tahan sinna ükspäev minna, et pilti teha.
Esimeseks sihtpunktiks valisime Munchi muuseumi, mis on põhiline minu must-go vaatamisväärtus.
Maja tundus suur ja uhke, kuid väljapanek nii hiiglaslik polnud. Sisseminekuks pidid oma koti läbivalgustamisele saatma, ise turvakontrollist läbi minema. Õnneks ma seekord piuksuma ei hakanud. Pileti pidi läbi laskma teatud masinast (Coca-Cola Plazas on samasugune, neile kes seal käinud on) ja enne kui näitusesaali läksid, läbisid uksed, mis läksid iseenesest lahti. Nad oli modernsed ja liikusid aeglaselt ning elegantselt. Üldse nägin ma seal palju uutlaadi masinaid minu jaoks. Garderoobis oli mündivahetusmasin, garderoobi eest pidid 10 kr maksma, mille panid ühti masinasse ukse küljes. Pärast said oma raha tagasi! Suveniiripoe leti peal istus kaardi-puhastus masin. Lükkad oma pangakaardi läbi ja ost toimub paremini!
Me sattusime kohale jõudma täpselt kella 13, kui algas inglise keelne giidiga tuur muuseumis. Jäime siis alguses kuulama, kuid ta peatus piltide juures väga kaua ja mina olin enamust sellest juba kuulnud, palju rahvast oli ja pilte niikuinii ei näinud ning pealekauba tegi Ingeri ainult seda, mida mina tahtsin. Me jätsime giidituuri maha ja läksime omapead edasi. Tegelt ma usun, et „Karje” kutsus mind, sest just järgmises toas ta oligi. Esimene maal, mida mu pilk seal haaras. „Karjet” olen ma tahtnud kõige rohkem näha (nagu ilmselt paljud teisedki, mis siis).

Minu arust ei olnud see „Karje” maali versioon. Edvard Munch on kuulus ju sellepoolest, et tegi oma maalidest mitmeid versioone. Ma arvan, et Munchi muuseumi „Karje” juures kasutas ta mingeid kriite. Ma pole kindel, ma arvan. Pilt oli igaljuhul suht väike ja palju valget ruumi oli näha.
Samas toas oli ka „Madonna”, mu teine suur lemmik, täpselt nii nagu ma teda raamatust mäletasin. Sama võimas ka.
Mulle meeldib, kuidas Munch kõike nii näiliselt lihtsalt tegi, visate justkui suvalisi värve lihtsalt kokku ja proovides maalida nagu proovib väike laps. Tegelikult ta nii ju ei teinud, eks?! Ma usun, et selliseid pilte teha, peab asja ikkagi oskama. Kõik maalid näivad nii lihtsad ja loomulikud, kuid kui vaatama hakata, näed et mehel on rohelised juuksed või päikeseloojang meenutab i-tähte.
Läksime Ingeriga peale näitusesaali Munchi-suveniiri poodi. Seal oli palju raamatuid, postkaarte, pilte, külmkapimagneteid. Inger ostis mulle tuppa postri Munchi maalist „Punaste õunte all”, mida ma nägin seal poes esimest korda, kuid see lummas mind. Ma ei näe selles nii palju masendust, kui teistes Munchi maalides. Ma ei taha oma tuppa masendust, ja ostis turukoti „Karje” pildiga ja kirjeldusega, mis pildil toimub. Ta ostis need vabatahtlikult mulle, käis isegi peale, et ma midagi valiksin. Ma kasutasin siis võimalust, aiaiai.
Järgmiseks võtsime sihi Vigelandi ehk Frogneri pargi poole. Vigeland ja Munch ei saanud hästi läbi, kui nad elasid. Okei, alguses said. Elasid ühes korteris ja jagasid tüdrukud. Üks käis tüdrukuga ühel päeval väljas teine teisel, kuni Munch nende süsteemi rikkus. Koju tulles viskas Vigeland Munchi Munchi-büstiga ja peale seda nad enam teineteist ei kannatanud. (Ma pole päris kindel, kas see oli nii) Munchi muuseumit ja Vigelandi parki tahtsin ma mõlemat näha. Munch meeldib mulle rohkem ja nüüd ma omast-arust näitasin Vigelandile seda, minnes tema parki peale Munchi muuseumit. :D
Ingerile pole Oslo autoga sõites just väga tuttav. Ma isegi juhatasin teda natuke. See oli nii naljakas. Olete te kunagi tundnud, et oleksite justkui tagasi tulnud oma lapsepõlve linna tänavatele, kuigi olete seal linnas esimest korda? (ok, teist). Pole just tavaline tunne. Kuid mina tundsin. Siis kui ma olin väiksem ja veetsin palju aega arvutis, siis üldiselt ma olin saidil http://www.clickwalk.no või otsisin netist Oslost pilte. Ma olin täpselt seda teed kümneid kordi „jalutanud”, kust me sõitsime. Tollal ma kirjutasin jutukesi minu elust Oslos ja mu „kodu” asus siis täpselt selle tee ääres. Me sõitsime sealt mööda ka. Sellest majast peaaegu ületee asub korterelamu aadressiga Kirkeveien 127. Selles majas elasid Barnum, Fred ja nende perekond raamatust „Poolvend”, mis on üks mu lemmikraamatuid. Maja nägin ilusti ära ja ühe nime ome Oslo-nimekirjast sain maha tõmmata.

Park oli suur, kuid väiksem ja rohkemate puudega, kui ma ette kujutasin. Seadsime sammud pargi tippu. Ma ei teadnud täpselt, mida Inger tipuks nimetab, kuid kohale jõudes avastasin, et tipp=Monoliit. Seal oli palju turiste. Tegin pilte ja turnisin natukene. Monoliidi juurest avaneb superilus vaade tervele pargi nö peatänavale, mida mööda me jalutama hakkasime. All, peaaegu värava juures, me peatusime kohvikus, et süüa linnupetet. Mustikamuffin ja jäääääääkülm laimivesi. Muffin oli soe, kuid tuul ja laimivesi tegid olemise vääga külmaks. Üldiselt meil ilmaga vedas: taevas oli sinine ja päike paistis suure kaarega, kuid tuul oli kohati väga tugev ja külm.
Peale väikest näksi võtsime suuna auto juurde ja liikusime edasi, silmees lähenemas Holmenkolleni suusahüppetorn. Ma olen jumala kindel, et nägin teepeal kaskesid, mida ma olen ühe korra unes näinud, kui sõitsime (unes) pereka Oslos. Need olid täpselt samasugused!!
Mina tahtsin minna Holmenkollenisse selle kuulsuse pärast suusahüppetornina või suusakeskusena. Vaatele, mis mäe otsast, kus Holmenkollen asetseb, või suusahüppetorni otsast avaneb, ma nii palju ei mõelnud. Tegelikult võiks sinna minna vaid sellepärast, sest see on imeline. Eriti sellise ilmaga, nagu laupäeval oli.
Sa näed tervet Oslot, Oslo fjordi algust, mägesid ja Chris ütles, et hea ilmaga vaatad torni tipust isegi Rootsimaale sisse. See oli ilus ja hingemattev.
Torni jalamil on suusamuuseum. Kõige meeldejäävam eksponaat oli vast suur karu, mis oli tehud päris karust. Ta oli tõeliselt hirmuäratavalt suur, sellisega metsas kohtuda ei tahaks. Jube on mõelda, et keegi on selle läbi elanud. Ja ta ära tapnud.
Inger kardab kõrgust ja torni tippu ronisin ma üksinda. Kabiin seal üleval kolises tuulest, kuid muud hirmuäratavat seal polnud. Vaade oli samasugune nagu alt ja midagi erilist peale tunde, et oled olnud samas ruumis, kust mitmed-mitmed-mitmed tuntud suusahüppajad istunud on enne oma pikka lendu. Ma kujutasin ette vaadates teele, mida nad läbivad, mis tunded võivad siis pead vallata. Nad on julged, sest see vaade seal pole just eriti kutsuv, kui elu väga armas on.

Praegu just avastasin, et restoranist, kuhu Inger mind viis, on kirjutatud isegi mu Norra-raamatusse. „Umbes poole tunni kaugusel Holmenkolleni suusamäest on Frognerseteren, väljasõitude meelissiht. 19. sajandil ehitatud jahimajake on koduks restoranile. Terassilt avaneb haarav vaade üle Oslo, fjordi ja kogu ümruse.”
Sellel terassil me istusimegi ja sõime õhtusööki. Ma tellisin endale kjųttkake (lihakoogi). Praad oli hiiglaslik ja seal polnud midagi värsket, muidu oli täitsa söödav. Kõht sai igaljuhul liigagi täis.
Kõige erutavam seal istumise juures oli fakt, et me olime merepinnast 435 m kõrgusel ja merd oli näha!!
Frognerseterniga olid meie laupäevased plaanid täidetud ja me asusime teele kodu poole. Et saada läänest itta, sõitsime me läbi tunneli, mis asub kesklinna all. See oli lahe. Inger tahtis mulle näidata uut teed jälle, ja me võtsime vana E6-e. Alguses sõitis see pikalt fjordi ääres. Päike paistis ja vaade oli fantasiline! Pärast viis ta mägede vahelt ja fjordi abajate äärtest.
Norra kui heaoluriik on väga turvaline koht, liigagi vahel. Siin on hea koht selleks näideid tuua, sest enne Ås’i keeras Inger kruusateele (Eesti teele), mis oli kitsas ja sõitis läbi metsa. Täiesti asustamata kohas(vähemalt maju polnud näha), keset metsa oli enne järsku kurvi peegel, et näha, kas keegi tuleb. See oli täiesti absurne vaatepilt.
Näiteid on veel. Sõitsime natuke edasi ja märkasime telkijaid põlluääres oma laagrit püsti panemas. Inger oli väga üllatunud, sest tegelikult poleks nad tohtinud seal telkida, kuna pole vett ega toalette.
Turvalisusel on väga loomulikke osi samuti, mida võiks Eestistki ruttu rakendada. Raudteed on näiteks täiesti inimeste-vabad. Sa ei saa raudteele astudagi, sest okastraadiaiad on ees. Sa pead minema kas üle või alt läbi, et teisele poole saada. Tunnelites, mis viivad läbi mägede, on iga natukese aja tagant SOS telefonid, juhuks kui midagi peaks juhtuma.
Käisime veel Remast läbi. Sain omale Henne ajakirja, mis on väga paks ja üleni moodi täis. Lehitsesin seda eile õhtul ja sattusin täielikku vaimustusse!!

Kodus olin vaid kuskil poolteisttundi maksimum. Kell pool kaheksa umbes läksin Ingeriga Ås Stasjonisse, kus kell üheksa oleks pidanud algama kontsert. Nad jäid kõvasti hiljaks alustamisega, aga sellel pole vahet. Jõin kakaod ja mõtlesin oma mõtteid. Ma ei viitsinud eriti kuulata, mida Inger ja Liv rääkisid. Kui väljast sisse kolisime hakkasin inimesi vaatama. Bänd liikus juba ringi ja mulle meeldis neid jälgida. Eriti klahvpilli mängijat Ole’t, sest ta oli pime. Ebaviisakas, kuid mu pilk jooksis koguaeg temale. Ma austan väga kõiki puudega inimesi, eriti neid, kes oskavad oma puudega elada ja veel elust rõõmu ka tunda. Ma ei kujuta ette, mis siis saaks, kui mina peaks mõne oma loomuliku oskuse või osa ära kaotama...

Muusikakriitik ma pole ja muusikat eriti ei tunne, kuid proovin kirjeldada, mida ma tundsin ja nägin selle kontserti ajal. Bändi nimi on Rain Dogs ja nad esitavad Tom Waits’i laule, sest lauljal pidavat olema Tom Waits’i hääl. Ma pole Tom Waits’ist midagi kuulnud ja ei oska öelda, kas see tõele ka vastab. Igaljuhul võimas hääl tal oli. Mind huvitab, kas see oli ta loomulik hääl või pidi ta eriliselt pingutama, et nii kõlada. Laulis ta justkui läbi kurgu, kus on palju tatti. Hääl kõrises samamoodi kui kurk on haige ja nohu piinab nina. Hääl oli jäme ja ei läinud eriti lauljaga kokku. Imelik oli vaadata teda laulmas ja kuulata sellist jämedat kõrinat.
Bänd tundis oma muusikast rahulolu, sama tegi publik. Ma olin ainus omavanune, sest sellist muusikat tavaliselt noored ei kuula. Kohaletulnud oli sellega muusikaga kursis ja elasid väga kaasa. Naeratuse tõi suule nähes täiskasvanud inimesi end vabalt tundmas ja muusikale kaasa elamas.
Õhtu oli super. Tekkisid samasugused tunded, mis vallutasid mind 20.aprillil Riffi ees. 20. aprillil Riffi ees 2 minutit seismist on üks mu suuremaid muusikalisi elamusi. (Arvake ära, mis suurim on :D) Ma joonistasin, kirjutasin oma mõtteid, kuulasin head muusikat, vaatasin inimesi ja tundsin, et ma olen õnnelik, sest saan teha täpselt seda, mida tahan. See oli hea tunne!