Norra

Neljapäeva hommik oli varajane. Ärkasime kell 2.30 öösel või hommikul, kuidas heaks arvate :)
Mina eelistaks hommikut. Emps keetis mulle putru ja mina pakkisin veel viimased asjad ära. Kodust lahkusime kell pool neli. Õues oli pime. Sõitsime spetsiaalselt Paidest läbi, et ma näeksin pimendatud Paidet. Minu üllatuseks seal liikus isegi inimesi! Väljas oli paks udu ja teel olles tekkis lahedaid kohti, kus tundus, nagu sõidaksid kuskil õudusfilmis või midagi. Ma ei mäleta, kas päike oli tõusnud, kui me Tallinna jõudsime.

Me istusime veidi autos, keegi ei öelnud eriti midagi. Kell oli viis ja põhimõtteliselt oli veel 20 minutit aega, aga mul oli hädasti vaja toaletti kasutada. Kui ma seal oma toimetused tehtud sain (nii on nii nõme öelda), läksime üles ja leidsime suht ruttu Kaisa YFUst, kes meid saatma tuli. Kaari jäi veidi hiljaks, nii et ma sain oma närve ka keerutada.

Check-in'i kujutasin mina, kes ma pole kunagi varem lennukiga lennanud, veidi teisiti ette. Ma arvasin, et kui ma selle läbi teen, siis ongi kõik ja ma rohkem ei näegi oma peret ja Tallinna lennujaama seda osa. Õige hüvastijätt tuli aga alles peale seda. Enne mainiks veel, et mul oli üheksa kilo, kuid kaalujatädi väitis, et kaheksa, kuid oli lahke ja kirjutas arve viiele. Üks kilo pidi 100.- olema, kuid emps maksis vist ainult 360.-. Seega, mul läks nendega väga hästi! Kui mitte arvestada seda, et mu kohvri rattad tahavad vist üles öelda.

Hüvastijätt oli kurb, nagu ta pidigi olema. Empsil, Maril, Martinil ja minul olid silmad märjad. Mehed ei nuta. Aga me ei venitanud seda väga pikaks ja läksime suht ruttu passikontrolli. Seal oli järjekord ka. Emmet oli nii kurb vaadata, sest ta silmad olid niiiii kurvad, et mul läks ka kurvaks.

Metallidektoris või kusiganes, võeti mind rajalt maha, sest ma hakkasin piiksuma. Paluti müts peast ja vöö vöölt võtta ja lasti uuesti sealt läbi minna. Seejärel patsutati mind ja mu mütsi ja avastati, et midagi polnudki viga. Passikontroll läks ruttu ja viimasena ma nägin emme pead, mis täpselt teiste inimeste vahelt paistis, millel olid kurvad silmad.

Teisel pool ust juba päike paistis. Ootasin Kaari ära ja me läksime oma väravat otsima. See oli kõige kaugemas nurgas ja seal istus vaid üks inimene. Alguses me arvasimegi, et ongi kõik. Istuime kolmekesi lennukis. Me ei arvastanud sellega, et me olime varajased. Lõpuks oli terve see tilluke ootesaal rahvast täis. Üks eesti naine tegi meist pilti ka, Kaari aparaadiga. Seega ma ei saa seda veel siia näidata.

Lennule hakati laskma 20 minti enne õhkutõusu. See oli mu esimene lend ja ma olin ikka väga, väga-väga erutunud. Proovisin kõike meelde jätta ja aknast välja vaadata (ma olin see õnnelik, kes akna äärde koha sai), et seda kõike näha, mis toimuma hakkab. Stjuardessid on nii naljakad, minu arust. Imelik oli vaadata, kuidas see, mis filmides on, toimub päriselt ka. Ma mõtlen seda käitega vehkimist ja värki. Üks neist oli muideks täpselt Mette-Mariti nägu, norra printsi abikaasa (tulvase kuninganna). Lennuk oli suhteliselt väike ja aknad samuti. Ma olen pikk ja pidin koguaeg kaela alla suruma, et välja näha. Nii et peale kõrvaprobleemide valutas mu kael ka. Tõusu ja maandumise ajal läksid kõrvad ikka kohutavalt lukku. Ma närisin nätsu suu lahti ja neelasin koguaeg ning see aitas.

Ma olen koguaeg arvanud, et kui lennuk maast lahti ütleb, käib suuuur nõks läbi. Seda polnud peaaegu üldse tunda. Üllatav oli aga see, et kui lennuk tõuseb, siis gravitatsioon hakkab mängima, ja päriselt ka tunned, et maa kutsub, selg surutakse vastu seljatuge ja nina on püsti. Ma polnud kunagi sellele mõelnud.

Mulle meeldib lennata. Ma ei leia selles midagi hirmsat. Pealegi sealt ülevalt on tohutult ilus vaade maale. Eesti kohal oli hommik ja päike paistis udusele Eestimaale nii kenasti. Pilvi polnud ka eriti palju ning maad oli veidi näha ka. Mida edasi, seda pilvisemaks läks ja järgmine kord nägin ma maad alles Norras. Siiski, ega pilvedel ka midagi viga pole. Kõhe tunne tekkis ainult siis, kui oli ainult valge vaip ja sinine taevas ja lennuk keeras. Umbes kolmveerand vaatest oli sinine. Mida kõrgemale seda tumesinisem. Maalt pole teavas kunagi nii tumesinine. Siis jõudis kohale, et ohh, ma olen kõrgel. 11 km oli kõrgus. -51 kraadi ja 700 km/h. Suured ja imelikud numbrid, sest seal sees ei saa midagi aru.

Maandumine oli huvitav. Täpselt selline, nagu ma ootasin. Me pidime sõitma läbi mitme-mitme pilve ja hullult rappus. Kaari, kes on varem ka lennanud, ütles, et ta pole kunagi varem midagi sellist kogenud. See oli võimas!! Nagu ka see, kui lennuk kiirendas ja maanduma hakkas, rattad vastu maad puutusid ja ta lõpuks seisma jäi.

Oslos oli pilves, ainult 14 kraadi ja oli oht tibutamisele. Mulle tundus, et olen paradiisis, Kaarile nii väga ei meeldinud. Passikontrollis me ei teadnud, millist järjekorda võtta. Valisime lampi ja läks ka läbi. Pagasiruumis ei leidnud me oma linti üles. Kaks eesti tüdrukut otsisid meiega. Me hakkasime juba paanikasse sattuma, kui avastasime, et üks lint oli seina taha peidetud. Kaari kohver tuli esimesena, siis minu. See oli küll väga raske, kuid mul õnnestus ta ruttu kätte saada. Ilmselt oli tegu mu lemmikteooriaga, et kui midagi väga vaja blabla. Mari teab raudselt, mida ma mõtlen! Õnneks rohkem metallikontrolli ei tulnud ja me lihtsalt väljusime ootajate ruumi. Seal oli palju rahvast ja ma ei teadnud, kuhu vaadata. Ootasin suur silti YFU märkega ja mitut inimest väga erksates riietes. Tegelikult oli meil vastas väikese YFU-logoga pluusiga naine. Õnneks Kaari märkas teda.

Esimese asjana küsis ta, kumb on Liina, kumb Kaari. Ta saatis meid kohvikusse, kus me võtsime istet ja hakkasime ootama. Olime esimesed 32-st õpilasest. Kell oli pool üheksa ja järgmise lennuki saabumiseni jäi umbes tund aega.

Meid vastu võtnud naise nimi on Kari. Ta rääkis meile endast ja mulle tundus, et ma leidsin esimese hipi siin Norras! Nimelt oli ta 16-aastaselt YFUst eituse saanud, kui tahtis USAsse minna, sest ta oli liiga iseseisev. Ta hakkas 14-aastaselt üksinda elama. Ja ta kuulab Metallicat ja ta on päris vana! See ei tee teda hipiks, kuid ma pole Eestis veel sellist naist näinud, hehe!
Meie nimed jäävad talle kergest meelde, sest tema nimi on Kari ja ta parima sõbranna nimi oli lapsepõlves Lina. Teistega on raskusi.

Järgmisena saabus Simonas, Leedust. Me ei teadnud, kas ta on poiss või tüdruk. Kari läks talle vastu ja mina Kaariga piidlesin teda kaugelt. Ma olin šokeeritud, kui ta saabus. Ta on poiss. Tal on pikad juuksed ja tanksaapad (sellised karmid pannaldega ja värki) ja ta nägi alguses hirmuäratav välja. Tegelikult on ta väga tore ja isegi veidi tagasihoidlik, mida ma ei osanud arvata. Järgmisena tuli poiss Venemaalt. Valdimir on ta nimi ja ta ei oska inglise keelt. Ma pole palju venelastega kokku puutunud, kuid sellisena, nagu tema on, ma küll venelast ei kujutlenud. Ta naeratab näiteks koguaeg! Sellist salakavalalt lahket naeratust. Peale tema tulekut ostsime me süüa. Kari ostis meile YFU rahadega. Tervislikust asbektist vaadatuna, pole mu toitumisel head algust olnud, sest me ostsime baguette'i, mis oli puhas sai. Vahele lasin ma panna tuunikalasalati. Seda oli väga raske süüa. Nina läks koguaeg kastmeseks ja ma pidin koguaeg pühkima. Kõht sai aga täis. Kari andis meile Norra piimašokolaadi maitsta. Ma pole kindel, kuidas seda kirjutatakse. Midagi nagu melkesjokolade. Kohe peale seda saabus Alexander Kandast. Ta näis alguses väga tõsine ja ta rääkis inglise keelt väga hästi ja kiiresti. Ta ei naeratanud ka väga palju alguses. Kari läks sakslaseid ootama ja me hakkasime kaarte mängima. Ma õppisin inglise keelsed mastide nimetused ära. Ja olin väga osav mängija ka. Me mängisime nö südameid. See mäng on arvutis ka olemas ja ma sain sellele esimest korda pihta neljapäeval lennujaamas. (See on see, mis me viimati Anna ja Maarjaga mängisime, ainult vastupidi. Marile) Sakslaseid jäid palju-palju hiljaks. Enne neid saabus tüdruk Venezuelast. Ta on hästi sõbralik ja avatud ja hoogne. Nagu ladina-ameerika inimesed ikka. Neid on nii mõnus vaadata. Ma olen reserveeritud ja tõsine eestlane. Väike kadedus tahaks isegi sisse tulla, kui näed neid koguaeg naeratamas ja hoogsalt tegutsemas. Neil on niiiii rõõmsameelne elu!
Kui lõpuks sakslased välja ilmusid, olime me juba viis tundi oodanud. Me olime väsinud ja silmad tahtsid kinni vajuda. Midagi eriti polnud teha ka. Õnneks tuli Kari ja teatas, et me lähme nüüd bussile, et sõita Granavoldenisse, kus ma ka praegu olen.

Oma esimesteks Norra sammudeks loen ma samme, mis astusin peale lennujaama uksest väljumist. Lõunaks tuli päike välja ja õhk oli selline sügiseselt jahe. Bussijuht ütles meile, et seal on kaks kuud sadanud ning meie tõime neile päikese. Seda oli hea kuulda!

Granavolden asub Oslost loodes, nagu ma juba ütlesin. Gjøviki ja Hånefossi lähedal ühe järve ääres, mida siit üldse näha pole. Ma avastasin juba lennujaamas, et me sõidame sinna otse, Oslot läbimata. Gardemoeni lennujaam on Oslost umbes 30 km äkki?! Seega, ma polegi veel kunagi Oslos käinud. Homme lõpuks lähen, ma loodan!

Norra maastik on mägine. Mäed olid esimesed asjad, mida ma lennukist välja astudes läbi akna nägin ja mäed paistavad ka praegu mu aknast. Nad on kõrged ja orud nende vahel sügavad, nii et sa ei näe täpselt, mis seal tipus või põhjas on. Teed on ehitatud läbi mägede tunnelitena. Teedevõrk ja nende korrashoid on siin suurepärased! Mitte mingeid auke ja isegi väikestes külades, nagu see siin, on teed asfalteeritud.

Mägedel on palju-palju metsa ja põllud pole kandilised ja nad on sellised voolavad üles-alla. Majad meenutavad nukumaju. Päris palju on kasutatud ka rootsi punast nende juures. Igaljuhul on vaade hoooooopis teine kui Eesti maastik.

Esimene koht, kust me läbi sõitsime, oli Roa. Mulle jäi nimi meelde, sest see meenutab Röad, kuigi häälgub ilmselt Rua. Seejärel jõudsime Grani, mille keskus on fantastiline väikelinna keskus. Mulle tulid silme ette pildid mõnest vahemere kuurortist, millest pilte olen näinud. Grani lähedal asubki Granavolden. Ilmselt on need nimed kuidagi seotud ka, kuid ma ei tea veel, kuidas, kuid proovin välja uurida. Siin on väga-väga ilus ja mulle meeldiks väga siin puhkust veeta, kuid ma ei tahaks siin elada. See on väike koht põldude vahel. Selline agrikultuuri piirkond. Ma olen väga õnnelik oma linnaga, kuigi ma pole seda veel päriselt näinudki! Vähemalt ma tean aerofotolt, et minu aia küljes asub veel palju aedasid.

Granavolden on kuulus oma kirikute poolest. Neid on siin kaks, nad on kõrvuti ja neid kutsutakse söstre kirken, mis tähendab õdede kirik. Kari ega keegi teine ei tea, miks nad kõrvuti ehitati, kuid meile osati öelda, et nad on väga vanad ja Pilgrimid on sinna peale riste joonistanud tuhandeid aastaid tagasi.

Esimese asjana siin Granavoldenis meid jagati tubadeks. Mina sain endale toa nr 66 ja jagan seda Marlenaga. Ta hääldab oma nime nagu Malina. Üldse on hääldus üks naljakas asi. Näiteks Dorthe kohta kuulsin mina Teatze ja Birthe kohta on öeldud nii Bitze, Bötze kui Biiže. Mul on mõnus lihtne nimi ja norrakatele tuttav, probleeme ei tohiks öelda. Kuuse muutub aga küll Küüseks.

Eile ei meeldinud mulle Marlena üldse, kuid nüüd meil on selline vaikne sõprus, st me ei räägi eriti ükteisega. Ta tuli sii õppima. Läheb 12. klassi, sest 11 klass on tema jaoks liiga selline saame-sõpradeks klass, seal pole päris tunde. Berliinis käib ta ka erakoolis, reaalkallakuga, kus pean ainult excellent olema, et seal püsida. Haridus on talle kõige olulisem ja sellepärast tuligi ta Norra, mitte Brasiiliasse, kus on palju parem koolisüsteem, kuigi talle meeldib soojus rohkem. Minul on teine ettekujutus vahetusaastast ja teised ootused. Muideks, ta on vaid kaks päeva vanem kui mina!

Sakslaseid on siin palju! 32st 18 on sakslased, pluss üks austerlane ja üks šveitslane, kes samuti saksa keelt räägivad. See keel on mind kaks päeva pmst ümbritsenud. Nad on aga toredad ja proovivad inglise keelt ka rääkida. Kõige paremini ma saan läbi Kristinaga, kes tuleb Hamburgist ja läheb Lillehammeri kanti. Veel on tore Marietta, kes sai oma pere teada alles kolmapäeva õhtul ja läheb Bergeni kanti. Minu lähedusse tulevad ka päris paljud. Oslosse peaks saama kolm õpilast, kellest ma tean hetkel vaid üht: Dorthe. Oslo ümbruses tean veel kolme.

Peale sakslaste on siin veel üks soome tüdruk, leedu poiss, kanada poiss, usa tüdruk (ainult üks, mis on väga üllatav, sest varasematel aastatel, Kari sõnul, on USAst olnud palju lapsi), taiwani poiss, jaapani poiss, prantsuse poiss, vene poiss, tšiili tüdruk, kes on sama elav kui Desirée, kes on Venezuelast. Ja rohkem ei tule mul hetkel meeldegi. Kaks eestlannat on ka.

Eile õhtul me sõime õhtust, mängsime tuvtumismänge ja olime põhimõtteliselt niisama. Kõigepealt oli light meal, mida ma ausalt öeldes ei mäleta. Ma võtsin vist tomatit.. ja ee.. ma ei mäleta! Seejärel oli tervitus ja tulid mängud. . Tutvumismängud olid samad, mis ELOl. Mulle nad meeldivad väga! Veldig mye! Nad on alati lõbusad ja toredad ja ma õpin alati nende käigus inimeste nimed ära. Õhtusöök oli kolme-käiguline. Esimene käik oli hernepüree supp, teine käik oli lõhe kartuli ja kastmega ja kolmas käik rabarberikook. Rabarberikook oli väga maitsev! Püreesupp meeldis mulle ka. Lõhe oli sama maitsega mis Eestis ja kartul polnud väga hea, kui võrrelda meie-aia-värskega. Peale seda me vaatasime Kaariga siin natuke ringi ja istusime veidi sees teiste juures, kuid uni (ja koduigatsus tulid peale) ja ma tulin tuppa magama. Ma uinusin koheselt, kui pea padjale panin ja uni oli suurepärane!